Kirjanik, kes on töötanud terapeudina

Olga Tokarczuk. Foto: Hendrik Lindepuu

Kirjandusfestivalile Prima Vista saabus üks Poola tuntumaid ja hinnatumaid prosaiste Olga Tokarczuk, kes kohtub lugejatega Tartu linnaraamatukogus täna kell 17 ja homme samal ajal Tallinna keskraamatukogus. Tartus sooja kevadilma nautides oli tal mahti vastata ka Postimehe küsimustele.

Viimaste aastate jooksul on eesti keelde tõlgitud omajagu Poola 20. sajandi klassikat, Szymborska, Herberti, Różewiczi ja Zagajewski mahukad luulevalikud, kolm raamatut Miłoszilt. Kas mõni neist on sulle loominguliselt lähedane?

Kindlasti on kõik nimetatud mind mõjutanud. Mul on hea meel, et neid saab ka eesti keeles lugeda, siinkohal tuleb tänada eelkõige tõlkijat, sest nende tõlkimine pole küll kõige kergem töö. Kõige lähedasem on mulle nähtavasti siiski Szymborska. Kui teised otsivad proosast luulet, siis mina vastupidi – otsin luulest proosat. Ja kui seda pole, siis kaotab tekst oma veetluse. Szymborska luules on see proosa alati olemas, tema luuletused on ju lood, mille tipuks on särav puänt.

Möödunud aastal ilmus eesti keeles sinu kolmas, rahvusvaheliselt edukaim romaan «Algus ja teised ajad». Kuidas sündis raamat külast, mis hõlmab endas enam-vähem kogu maailma?

Raamatu teljeks on minu vanaema mälestused, nende ümber on siis minu loodud belletristika. «Algus ja teised ajad» on tõesti kõige enam tõlgitud, aga «Päeva maja, öö maja» on sellele kannule astumas. «Algus ja teised ajad» on mulle oluline ka seetõttu, et selle edu Poolas lubas täielikult kirjutamisele pühenduda.

See raamat on kirjutatud üsna ebatavalisel viisil – üksteisega läbipõimunud lood, igale tegelasele ja asjale antud ajad, ja kõik need täiendavad üksteist nõnda, et lugeja saab Alguse külast-maailmast oivalise ettekujutuse. See on katkendite kroonika, pigem muusika kui kirjandus. Miks valisid just sellise kirjutamise viisi?

«Algus ja teised ajad» balansseerib ju tegelikult proosa ja luule piiril, see tingis ka vormi. Selline jutustamise viis on mulle lähedane ning seda kohtab suuremal või vähemal määral ka minu teistes teostes.

«Algust» lugedes võib järeldada, et iga inimene võib olla jumal. On see nii?

Selles mõttes kindlasti, et inimene on oma maailma ja oma elu jumal – mida iganes see ka tähendaks. Ent pigem on «Alguses» need tegelased ja asjad oma aegadega nagu Leibnizi monaadid.

«Algus» lõpeb 20. sajandiga, oled sa mõelnud loo jätkamisele 21. sajandil?

Ei, kindlasti mitte, see lugu lõppes minu vanaema surmaga. Ning «Alguse» kompositsioon on ka suletud süsteem, seda ei anna jätkata.

Sa oled elanud pikka aega maal. Mis on juhtunud Poola külaga viimase kahekümne aastaga?

Sudeetides olev maamaja, millest on juttu «Päeva majas, öö majas», on meil küll alles, aga elame juba seitse aastat Wrocławis, maal käime vaid vahel. Poola külaelu on kahekümne aastaga kardinaalselt muutunud. Põllumehi on hulga vähem, ent nende farmid-põllud on suuremad ja tõhusamad, kindlasti tänu Euroopa Liidu toetustele. Maal elab küll endiselt palju inimesi, ent enamasti ei tegele nad põllumajandusega.

Sinu teise eesti keeles avaldatud romaani «Päeva maja, öö maja» erinevad osad tunduvad esmapilgul lõdvemalt seotud. Elu Sudeetides, Nowa Rudas tundub olevat täiesti binaarse olemusega: unenäod versus ilmsi, sakslased versus poolakad, naine, kellest saab mees, ja mees, kellest saab naine.

Seda romaani kirjutama hakates paningi kõigepealt paika need vastandid või vastaskohad ning hakkasin neid siis lahustama ja hägustama. Minu arvates on lineaarne dualism kunstlik. Tegelikkus asub ikka kuskil keskel.

Hanif Kureishi on öelnud, et kadestab terapeute, kes pääsevad juurde kõikvõimalikele lugudele, samas kui tema peab need välja mõtlema. Ka sina oled töötanud terapeudina. Kuidas kirjanik ja terapeut ühe inimese sisse ära mahuvad?

Ega kirjanik ja terapeut ei mahugi ühe inimese sisse ära, kirjanikuamet nõuab täielikku pühendumist, sul ei ole enam võimalik tegelda teiste muredega. Ent loomulikult peab kirjanik oskama kuulata inimesi, paljud mu jutud on saanud algtõuke just mingist kuuldud loost.

Millised on uued suunad poola kirjanduses? Mida on viimased kakskümmend aastat kirjandusega teinud? Kes on uued põnevad autorid, kel silma peal hoida?

Sellele küsimusele oleks pädev vastama ehk kirjanduskriitik või kasvõi poola kirjanduse tõlkija, kes hoiab kogu protsessil silma peal. Ent üheks suunaks, mis praegusi kirjandusse tulijaid eristab näiteks 1960ndail aastail sündinuist, on nende laiem ühiskondlik ja poliitiline kaasatus. See ei tähenda otsest poliitilisust – kaudselt poliitiline on ju kõik, mida me teeme, piisab, kui meenutada Szymborska luuletust «Oma aja lapsed»: «Kõik meie, teie ja nende / päevased ja öised asjad / on poliitilised asjad.»

Kirjandusfestival

Prima Vista

Külalisi: Olga Tokarczuk (Poola), Thomas Hettche (Saksamaa), Adam Bodor (Ungari), Bruce Sterling (USA), Marina Palei, Leonid Mletšin (mõlemad Venemaa), Jukka Itkonen, Joel Haahtela (mõlemad Soome) jt. Ettekannetega esineb kümneid Eesti kirjandus- jm kultuuritegelasi. Kavas on kirjandusõhtud, esitlused, filmid, arutelud, teatrietendused, kontserdid, klubiööd, näitused, laat jpm.

Kavas 9.–12. maini Tartus, 11. mail Valgas