Tollest Tantsu Pahade Poiste sõust «Rock the Ballet» võib kirjutada kahel vastandlikul moel. «Sensatsiooniline blockbuster» (Ballettanz) ja «See on nii cooool!!! (Twitter). Või: «Chippendales põngerjatele» (The Independent) ja «Veel halvem kui aasta halvim» (The New York Times).
Valige ise, kumba te usute – õiged on mõlemad variandid!
Fakt on see, et Helsingis, kus praegu gastroleeritakse, tuleb anda kaks lisaetendust – mis sest, et neid oli kirjas juba niigi kaheksa.
Tõsi, «Rock the Ballet» kannab nüüd pealkirja «Rock the Ballet 2», mis tähendab seda, et publiku tungival nõudmisel on mitu aastat – aastas rohkem kui 150 etendust – mööda maailma tuuritanud sõust tehtud «veel parem variant: ideeliselt küpsem, koreograafiliselt huvitavam ja muusikaliselt mitmekülgsem», nagu kinnitab pühapäevase Tallinna etenduse eel trupi asutaja ja juht Rasta Thomas.
Põhimõte on aga ikka sama. Klassikalise balleti tehnika segamini erinevate nüüdistantsu vormide, Broadway sõu- ja estraaditantsu, džässi ja hiphopi, ka akrobaatika ja võitluskunstidega. Kuus seksikat poissi. Tantsuoskuselt kõik super. Ahjaa, üks tüdruk on ka – keda sa ikka muidu taga ajad! Jõu ja ilu numbrid. Populaarne muusika Kanye Westist Michael Jacksonini, The Bee Geesist ja David Bowieni. Taustaks seinal liikuvad videopildid. Häbenematu meelelahutus. Igal juhul fenomen.
Popballett – nõnda nimetavad seda Tantsu Pahad Poisid ise.
Eeskujuks ka Bruce Lee
31-aastane Rasta Thomas – kunagine klassikalise balleti imepoiss, võitis 13-aastaselt Pariisi, 15-aastaselt Varna ja 16-aastaselt Jacksoni konkursi – selles ise enam kaasa ei tantsi. Aega ei ole.
Ookeani taga valmistab ta ette juba järgmist pahade poiste lavastust, kahevaatuselist rokkballetti «Romeo ja Julia», muusikavalikuga Prokofjevist Lady Gagani.
Mis siis ikka, helistame suure lombi taha, küsime, kas tal on balletiga mingi kana kitkuda.
«Halloo, paha poiss siin,» kostab telefonitoru teisest otsast.
Õige number.
Selgub, ei ole mingit kana. Hoopis pidev rahutus. Mõni nimetab Thomast just sellepärast pahaks poisiks. Pole ju päris tavaline seegi, kui üks balletantsija peab oma eeskujudeks Michael Jacksonit, Muhammad Alid ja Bruce Leed.
Igal juhul hea nimi ühele trupile – äratab tähelepanu!
Näiteks pole nii hiilgava CV-ga tantsija jäänud pidama ühegi kollektiivi, ka Ameerika Balletiteatri ega Kirovi (Maria) teatri juurde. Jah, ka mõnekuine laulatus selle Peterburi rohkem kui 200 tantsijaga kollektiiviga kuulub tema teenistuslehele, aastail 2001-2002. Ta oli seal esimene ameeriklane, väheseid välismaiseid tantsijaid üldse.
«Olin üksi, verinoor, keelt ei osanud ja tantsida ka ei antud nii palju, nagu lubatud, unustati ära, lisaks kohutav külm,» on tal lihtsam seletus võtta. «Kahju, sest Ameerika on alati kõik vene tantsijad lahkelt vastu võtnud. Vähemalt sain aru, miks Barõšnikov lahkus.»
Nii elas ta aastaid mustlase elu, otsis tulutult oma lavastajat või visionääri, kes inspireeriks ja võtaks tema võimetest välja maksimumi. Midagi sellist, nagu Sergei Djagilevi ja Vaslav Nižinski vahel enne lahkuminekut.
Bad Boys of Dance sündis 2007. aastal – Thomas oli siis kõigest 26-aastane –, pärast Barõšnikovi soovitust kuulata oma südant. Süda ütles: kui koduks pole saanud ükski trupp, tuleb see ise luua.
Nagu balleti U2
Aga milline? «Meie missioon on nihutada meestetantsu piire,» loen ma üht Tantsu Pahade Poiste deklaratsiooni. No kuulge, kuhu oleks neid veel üldse nihutada pärast Nižinskit? Või Ted Shawni?
«Nimetage mulle mõni tõeline balleti «poistebänd» nagu U2 või Rolling Stones – see on meie eesmärk,» heidab ta kinda vastu. Ja põrutab kohe otsa: «Ma ju nägin oma silmaga, kui veel klassikalist balletti tantsisin, kes istuvad saalis – noori oli väga vähe, vaat seda tuleb muuta! Ja selleks peab ballett olema rohkem lõbu, lähemal populaarkultuurile, nooremale põlvkonnale mõistetav ja kättesaadav.»
Mitte seda ei pea ta silmas, et klassikaline ballett on ajast ja arust. Vastupidi, «Rock the Ballet» peamine eesmärk on äratada noorte ja ka muidu tantsukaugete inimeste seas huvi balletikunsti vastu, et nad julgeksid ühel heal päeval minna vaatama ka «Luikede järve».
Aga mis siis, kui ei lähe? Kui selle asemel hakatakse nõudma hoopis «Rock the Ballet 3»? Ja siis 4 ja siis 5 ja…? «Ma ei arvagi, et kohe pärast «Rock the Ballet’d» ostetakse pilet «Luikede järvele», aga seeme on mulda pandud ja võit oleks seegi, kui tantsu, iseäranis meeste oma, hinnataks pärast seda lihtsalt rohkem, ükskõik mis kujulist.»
Nojah, aga too kriitika? Chippendales põngerjatele ja muu selline, mis võib olla siiski päris salvav? Rock the criticism?
Telefonitoru teisest otsast kostab naeru. Ja siis: «Jee …!»
Bad Boys of Dance esineb Nokia kontserdimajas pühapäeval kell 19