Õnnestunud ja julge eksperiment

Katrin Pärn, Piret Simson, Margus Prangel ja Janek Joost Ingomar Vihmari lavastuses «Keskea rõõmud». Foto: Tartu Uus Teater.

Tartu Uus Teater paneb publiku ja näitlejate närvid halastamatult proovile.

Nende uues lavastuses ei juhtu mitte kui midagi, pole näidendit, pole rolle. On ainult lava diivani ja tühja kuldse pildiraamiga, on kööginurk, on DJ-nurk, kus lavastaja Ingomar Vihmar nostalgilist muusikat mängib.

«Keskea rõõmude» esimene  pool tundi mõjub kui teadmata ajaks edasi lükatud lennu ootamine. Ja seda odavlennujaama ebamugaval pingil. Midagi pole teha, kuhugi pole minna. On ülimalt igav.

Näitlejad – Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Margus Prangel – ei lõbusta, ei vihasta, nad lihtsalt on laval, teevad järgi vana Baskini häält, loobivad palli, püüavad publikuga suhelda … kuid kõik see mõjub mittemidagina. Või kui huvitav saab olla etendus, mille suurim lahendust ootav küsimus on Janek Joosti probleem – kas küpsetada leiba köömnetega või rosinatega!?

Ei peagi juhtuma

Ja siis sa istudki saalis ja ootad, et asi läheks nüüd lõpuks käima, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma.

Ühel hetkel aga tajud, et mitte midagi pole tulemas. Et see ongi lavastus – kogu etendus on improvisatsioon, publikuga eksperimenteerimine – ja kui sa sel hetkel suudad loobuda ootamisest, jääda hetke, siis haarab etendus su endaga kaasa.

Äratundmine, et ei pea sündmust ootama, ongi «Keskea rõõmude» võti. Sest kõik põnev võib olla juba juhtunud, nüüd on vaid sund ja lubaduste täitmine. Nii olemegi vangistatud saali, kus publikuna oleme kohustatud vaatama, sest oleme ju tulnud teatrisse, näitlejad on aga kohustatud tegema teatrit, saalitäis rahvast on ju ostnud pileti.

Kas pole tuttav tunne? Nii nagu «Keskea rõõmude» etendusel istudes, nii ka elus loodame sageli, et midagi juhtuks, peame enese ja teiste meelt lahutama, tegutsema ning hoidma põnevust üleval. Sellist elu masendushetke, mida sageli seostatakse keskeaga, ongi Tartu Uus Teater oivalisse lavastusse vorminud. Õnn ja rahulolu on tegelikult nina ees vedelemas, ainult tuleb loobuda ootamisest.

Viide kultusfilmile on samuti tabav, sest nii ekraanil kui ka laval ei juhtu ju tegelikult midagi. Aga samas juhtub kõik.

«Keskea rõõmud» on julge eksperiment – eesti teatripublikut sõnalisse dialoogi ärgitada, publikut kuidagi reageerima,  kasvõi saalist lahkuma panna on pea võimatu ülesanne. Sest sageli peidavad vaatajad end neljanda seina taha rohkemgi kui näitlejad. Kuid «Keskea rõõmud» on üles ehitatud just saali ja näitlejate omavahelisele keemiale.

Tartu Uuel Teatril Tallinna esimesel külalisetendusel vedas. Kanuti Gildi Saali ülemistes ridades istus naine, kes konjakist innustust saanuna julgelt oma arvamust avaldas, hõigates näitlejatele: «Mis te patrate siin, kui te pole improvisatsiooniks valmis! Tõmmake end käima, ärge haletsege ennast, et teil on nii raske!»

Piiripeal peetud dialoog vallandas saalis tohutu energia. Näitlejad tõmbasidki end käima, lastes publikul enesele ette öelda, mida nad laval peaksid tegema. Rahva tungival nõudmisel mängiti maha etüüd «Miks masinale on vaja inimest».

Etenduse täht Katrin Pärn

«Keskea rõõmudes» tõusis esile Katrin Pärn, kes võttis nähtud etendusel õnnestumise vastutuse enda kanda. Tema sundimatu ja mänguline vastuse otsimine tõsisele küsimusele «kas pean täna õhtul rinnapiima saava imiku juurde sõitma või ei» äratas publikus huvi ning publikus istunud Jaak Allik soovitas tal etenduse pooleli jätta ning kohe väikse lapse juurde sõita.

Pärn läkski. Aga tuli tagasi. Sest järgmist Tartusse sõitvat bussi võib ju oodata ka laval. Pärna vanamutikõnnak või keldrist seente toomise etüüd kinnitavad, et Tartu Uues Teatris töötab jõuline, ent avatud ja küps näitleja.

Oma vahetu ja sõbraliku naabrimehe-olekuga võlus publikut ka Margus Prangel, kelle repliigid on napid, kuid seda tabavamad. Kahjuks jäi Tallinna esimesel etendusel pea nähtamatuks Piret Simson. Tema ootas.

Janek Joost aga peitis eksperimendist tingitud lavalise kohmetuse kööginurka, leides endale peaaegu kogu etenduseks leivaküpsetamises tegevust ning nõnda lunastades laval viibimise pääsme. Ingomar Vihmari lõpumonoloog jäi aga õhku rippuma ning mõjus liigsena. Kuid ju oli vabandav-selgitav sõnum, et maailmas on hullemaidki asju, siis lavastajale piisavalt tähtis, et see publikuni tuua.

Näitlejate-lavastaja lavalisele mängule lisas põneva mõõtme hoopiski lavale toodud koer, kes näitlejate sõnul oli pingete indikaator – närvilise õhkkonna kadudes tõmbus koer diivanile magama. Tõsi, nendel kordadel tahtnuks ise diivanile kerra tõmmata.

Tartu Uue Teatri «Keskea rõõmud» on huvitav ja õnnestunud eksperiment. Sellist ootusärevust plahvatavat pinget, näitlejate ja publiku teineteise tunnetamist, nagu seda oli tunda Kanuti Gildi Saalis, kohtab teatris liiga harva. Kokkuvõtvalt peab nõustuma Andrus Kivirähki võrratus ühiskonnakriitilises romaanis «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust», kus samuti mitte midagi ei juhtu, teatrigurmaan Vooremäe arvamusega: «Etendus oli hea. Sai nutta ja naerda.»

* Katrin Pärnal etendus katkestada ja kodus ootava imiku juurde minna soovitanud Jaak Allik aga loobus teisest vaatusest. Kahju, et tal kannatust ei jätkunud, sest nii jäi heast teatrielamusest ilma. Aga teie ärge jääge, Tartu Uus Teater mängib «Keskea rõõme» veel vaid mõne korra.


Teater

«Keskea rõõmud»

Autorid-esitajad-kujundajad: Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost ja Margus Prangel. Lavastaja Ingomar Vihmar, dramaturg Ivar Põllu

Esietendus 20. aprillil Tartu Uues Teatris, nähtud etendus 25. aprillil

25. ja 26. aprillil Tallinnas Kanuti Gildi Saalis