Mind on juba pikemat aega hämmastanud Eesti poliitilises diskussioonis järjekindlalt avalduv piiratus ning mingi kummaline ortodokssus ja ideoloogiline puhtus, mis kohati võib võtta päris absurdseid mõõtmeid. Seda võis näha muu hulgas Reagani ja Thatcheriga seonduvate mõtteavalduste puhul.
See paatos ja ülistav kirg, mida Eesti poliitikud ja ka mõned kommentaatorid Reagani ja Thatcheri surma puhul koorina väljendasid, oli vähemalt minu jaoks päris piinlik. Selge on see, et nii Raudsele Leedile kui ka «kurjuse impeeriumi» vastase võitluse peaideoloogile on Eestil põhjust tänulik olla. Aga see, millist vääramatut ainuõigsust neile kahele omistati, viis selle diskussiooni pigem hagiograafia kui poliitilise analüüsi valda. Ma saan aru, et surnute kohta halba üldiselt ei räägita, aga kui on tegemist oluliste poliitiliste figuuridega, siis nende pärandi objektiivne analüüsimine on sellistel puhkudel ju täiesti loomulik. Ei ole vist eriti võimalik, et kahe niivõrd võimsa ja mõjuka liidri pärand oleks üheselt positiivne.
Reagani puhul tuldi välja lausa ideega nimetada üks park tema järgi. Mind huvitaks, mida arvaksid sellisest žestist näiteks Panama, Nicaragua või Guatemala elanikud. Millegipärast ei käinud need kolm maad Reagani pärandi hinnangutest Eesti ajakirjanduses peaaegu kordagi läbi. Ometi oleks võinud. On ju need maad kogenud Reagani suurriikliku künismi või kirgliku antikommunismi väga sünget poolt. See, kuidas tema administratsioon toetas mõningaid parempoolseid diktaatoreid, tegi temast kaasosalise mitmetes tsiviilelanikkonda puudutanud verevalamistes. Guatemala puhul aga ulatusid jõhkruste mõõtmed lausa genotsiidini, mille läbiviijaks loetakse Guatemalas lühikest aega võimul olnud kindral Efraín Ríos Montti. Viimase juriidiline immuniteet lõppes eelmisel aastal ja tänu sellele on Montt inimvastaste kuritegude eest nüüd taas kohtusse kaevatud. See aga on toonud uuesti teravalt päevavalgele Reagani pärandi tumedama poole.
Reagan väljendas Montti suhtes korduvalt oma jäägitut toetust ning nimetas süüdistusi inimõiguste rikkumises «jamaks». Kuigi Kongress blokeeris otsese sõjalise abi andmise Guatemala valitsusele, tegi Reagan kõik, et nendest piirangutest mööda minna. Lisaks sellele üritas Reagani administratsioon pidevalt naeruvääristada või küsimuse alla seada Guatemalas toimunud inimõiguste rikkumiste kohta tehtud raportite usaldusväärsust. Nende autorid – teiste hulgas siis ka Amnesty International – olid Reagani järgi lihtsalt vasakpoolsete sisside propaganda ohvrid.
See pilt, mis Reaganist selliste sammude kaudu avaneb, on kohati üsna õõvastav – kommunismi vastu võideldes võis eesmärk tema jaoks täielikult pühitseda abinõu. Isegi siis, kui see küündis massimõrvadeni. Seda kõike võiks ja tuleks Reagani pärandi üle arutledes kindlasti arvesse võtta.
Õnneks ei saanud see pargi nimetamine Reagani auks siin siiski teoks. Kui aga tahta kellelegi parke pühendada, siis võiks seda minu arvates teha nende väikerahvaste hulgast pärit ohvrite mälestuseks, kes on jäänud suurriikliku küünilise poliitika hammasrataste vahele. Just see on asi, mida eestlased võiksid iseendile ja maailmale meelde tuletada ning kuulutada. Anname ühele pargile näiteks ixil-indiaanlaste nime.
* Ixilid on Guatemaalas elavate maia-indiaanlased, kes kannatasid rängalt 70ndate lõpus ja 80ndatel toimunud Guatemala mässuliste ja valitsusjõudude vahelise võitluse tõttu ning kelle hulgas korraldatud tapatalgud andsid selle teemaga tegeleva sõltumatu komisjoni hinnangul välja genotsiidi mõõtmed.