8. mail avaldas BBC Future teie üsna pessimistliku vaate, milline on elu suurlinnades aastal 2050. Meie vestleme Tartus, kus on ülikool ja napilt 100 000 elanikku. Milline on elu Tartus 2050. aastal – kui sel ajal üldse mingit Tartut on?
Ma ei usu, et enam kui tuhandeaastane linn kuhugi kaob. Seda enam, et Tartu on korduvalt maatasa tehtud, aga sellest hoolimata elab. Belgrad, kus ma olen pikka aega elanud, on maatasa tehtud 19 korda. Aga linnad tõusevad jälle, kui nad on kasuliku geograafilise asendiga. Inimesed tahavad sellistes kohtades elada. Selle järgi otsustades kahtlustan, et Tartu on 2050. aastal täiesti olemas.
Mulle meeldivad väikesed kogukonnad (nagu Eesti – toim) ja ma veedan suure osa oma ajast Tartu-sugustes linnades. Austin, Belgrad, Torino – pane tähele, need kõik on jõe ääres asuvad ülikoolilinnad, nagu Tartu. Usun, et mu kodulinnas Austinis on ka saja aasta pärast ülikool, kuid seegi pole garanteeritud. Ülikoole ründavad samad sotsiaalsed jõud, mis ajakirjandust, muusikaäri või muid kultuurilise eneseväljenduse vorme.
Mis jõude te silmas peate?
USAs mõjutab akadeemilist keskkonda nähtus nimega Massive Online Recorded Courses. Interneti kasutamine inimeste harimiseks kahjustab ülikoolide huve. Samad muutujad, mis mõjutavad näiteks muusikaäri, mõjuvad lõppkokkuvõttes igaüht.
Kerkib küsimus: miks me kogume noored inimesed mingitesse majadesse, kui võime sama hästi elektrooniliselt neile loenguid saata ja töö tulemust samamoodi hinnata? Nad võiksid oma kodus elada ja lõpuks ikkagi insenerideks saada. Selles on majanduslik loogika, digitaliseerimise loogika. Mingil määral on Eesti selles suhtes teerajaja, sest teil on ju e-valimine. Kui saad oma kodus valida, siis miks peaksid kraadi omandamiseks ülikooli kohale minema? Ja nii võttes, miks sul üldse mingit kraadi vaja peaks olema? Miks ei võiks interneti teel tööd tegema hakata ja vaadata, kas keegi on valmis su oskuste eest maksma?