Ulmeguru vaatab rikastatud reaalsust

Sterling usub, et tema silmad näevad rikastatud reaalsuse lõpuks ära. Aga ilmselt võtab see vormi, mida me tänapäeval ettegi ei kujuta. Foto: Margus Ansu / Postimees

Tartus eelmisel nädalal toimunud kirjandusfestivali Prima Vista külastas mõtleja ja kirjanik Bruce Sterling. Väga vähesed inimesed saavad kiidelda sellega, et nende nimi seotakse uue kirjandusžanri sünniga. Sterling ja küberpunk on peaaegu sünonüümid.

8. mail avaldas BBC Future teie üsna pessimistliku vaate, milline on elu suurlinnades aastal 2050. Meie vestleme Tartus, kus on ülikool ja napilt 100 000 elanikku. Milline on elu Tartus 2050. aastal – kui sel ajal üldse mingit Tartut on?

Ma ei usu, et enam kui tuhandeaastane linn kuhugi kaob. Seda enam, et Tartu on korduvalt maatasa tehtud, aga sellest hoolimata elab. Belgrad, kus ma olen pikka aega elanud, on maatasa tehtud 19 korda. Aga linnad tõusevad jälle, kui nad on kasuliku geograafilise asendiga. Inimesed tahavad sellistes kohtades elada. Selle järgi otsustades kahtlustan, et Tartu on 2050. aastal täiesti olemas.

Mulle meeldivad väikesed kogukonnad (nagu Eesti – toim) ja ma veedan suure osa oma ajast Tartu-sugustes linnades. Austin, Belgrad, Torino – pane tähele, need kõik on jõe ääres asuvad ülikoolilinnad, nagu Tartu. Usun, et mu kodulinnas Austinis on ka saja aasta pärast ülikool, kuid seegi pole garanteeritud. Ülikoole ründavad samad sotsiaalsed jõud, mis ajakirjandust, muusikaäri või muid kultuurilise eneseväljenduse vorme.

Mis jõude te silmas peate?

USAs mõjutab akadeemilist keskkonda nähtus nimega Massive Online Recorded Courses. Interneti kasutamine inimeste harimiseks kahjustab ülikoolide huve. Samad muutujad, mis mõjutavad näiteks muusikaäri, mõjuvad lõppkokkuvõttes igaüht.

Kerkib küsimus: miks me kogume noored inimesed mingitesse majadesse, kui võime sama hästi elektrooniliselt neile loenguid saata ja töö tulemust samamoodi hinnata? Nad võiksid oma kodus elada ja lõpuks ikkagi insenerideks saada. Selles on majanduslik loogika, digitaliseerimise loogika. Mingil määral on Eesti selles suhtes teerajaja, sest teil on ju e-valimine. Kui saad oma kodus valida, siis miks peaksid kraadi omandamiseks ülikooli kohale minema? Ja nii võttes, miks sul üldse mingit kraadi vaja peaks olema? Miks ei võiks interneti teel tööd tegema hakata ja vaadata, kas keegi on valmis su oskuste eest maksma?

13-aastasena lugesin üht nõukogude ulmejuttu, kus 23. sajandi inimesed kasutasid «kellraadiot», millega sai kontakti võtta mistahes inimesega tervel planeedil. Tänapäeval on teil ja mul sellised seadmed taskus. Mul on tunne, et ulmekirjanikud ennustavad vahel päris hästi, milliseid võimalusi tehnoloogia meile tulevikus avab, aga mitte seda, kuidas need tehnoloogilised võimalused meie kultuuri ja käitumist muudavad.

Asju välja mõeldes on muidugi palju lihtsam tegeleda mõne vidina või tehnoloogiaga kui terve ühiskonnaga. Sotsiaalseid suundumusi on palju raskem ennustada. Aga ega ulmekirjanikud eriti selle pärast ei muretse. Keegi pole meid kunagi karistanud selle eest, et tulevik – kui ta kätte jõuab – erineb sellest, mida me kirjutasime! Meil on vabadus välja mõelda, mida iganes tahame. Paljud meist on ise teadlased ja insenerid. Seega, me kirjutame asjadest, mille kallal me töötame.

Võtame raamatud: kui ma oma raamatud tasuta lugemiseks annan, siis ei suuda iialgi ennustada, mida publik armastab, mida põlgab ja unustab. Ja kui ma ei suuda ennustada isegi oma raamatute saatust, kuidas ma siis võiksin ennustada midagi sellist, nagu kommunikatsioonivahendi mõju ühiskonnale? Ja ega seda inimesed meie käest nõuagi.

Aga kui te koos oma mõttekaaslastega 1980. aastate alguses küberpungile kui žanrile aluse panite, siis te ometi mõtlesite, kuidas informatsioonivõrgustik inimeste elu mõjutab? Ja tundub, et teil oli õigus.

Jah, aga ainult teatud ajani. Lugege varaste 80ndate küberpungilugusid ja te näete hiliste 90ndate maailma. Aga väga vähe meenutab tänapäeva maailma, need lood on vananenud. Jules Verne’il oli nii mõndagi kirjutada allveelaevadest, aga see on nüüd kõik ajast ja arust, sest meil on praegu palju parem tehnoloogia vee all liikumiseks. Aga ulmekirjanik võib tegeleda metafüüsiliste küsimustega, näitaks ajamasina probleemiga. Kuigi see on füüsikaliselt võimatu, saad ikka lugeda ajarännulugusid ja mõelda sellest tekkivate küsimuste üle.