Köler Prize naelutab vaatama

Karel Koplimets «Hirmu äärealad».

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Sel aastal Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis alles kolmandat korda toimuv üritus on nüüdseks tõelise hoo sisse saanud.

Kui Lääne-Euroopa hiiglaslikes kunstimuuseumides võib küllastumise vältimiseks näiteks saalitäied valitsejate portreedega südamerahuga vahele jätta, siis Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) seekord kuskilt ruumist lihtsalt läbi kõndida ei saa. Kuigi muu hulgas on välja pandud ka tavalised peletajad – üle poole tunni pikkune film ja üle tunni pikkune eluloosalvestis –, tõmbavad seekordsel Köler Prize’il kõik kunstnikud endale hüpnotiseeriva tähelepanu ja hoiavad vaatajat teoste küljes kinni. Hakkad filmi vaatama, vaatad lõpuni.  

Sel korral osalevad nominentide näitusel Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm ning kuigi näituse korraldajate sõnul pole tegemist mingi eraldi noorteauhinnaga, on vanima osaleja sünniaastaks 1979. Kahjuks pole selline valik igatahes tulnud, näitus on koherentne, värske ja huvitav ning võrreldes eelmise aasta väljapanekuga tunduvalt jõulisem. Peale selle võimaldab see tänapäeva kunstile suhteliselt valutult läheneda ka neil, kes sõna «kontseptuaalne» sõimusõnaks peavad ja Hobusepea galerii asukohta ei tea. See, muide, ei tähenda, nagu poleks näitus kontseptuaalne.

Geist kolhoosiesimees

Jaanus Samma looming puhkeb EKKMis täiel määral õide, eelnevalt kahureid, purskkaevusid ja ordeneid erinevate kujunditena kasutanud kunstnik on jõudnud gei-temaatika juurde selle parimas vormis. Kuigi selline kunst võib kiirelt küllastuda kaitsepositsioonist ja ründetaktikast, läheneb Samma teisiti. Nimelt on tal kuulamiseks välja pandud ooperi «Esimees» libreto (2013), mis kujutab kõigepealt kolhoosiesimehe postil olnud mehe tragikoomilist homoelu ENSVs – töölt lahtilaskmist, Toomemäel lantimist, teise vanema homo Liblikaga konkureerimist ja õnnetut lõppu. Teose juured ulatuvad selgelt Samma 2011. aasta teoseni «Lood», mis on samuti EKKMis kuulamiseks väljas. Samma väljapaneku juurde kuulub ka näituse lummavaim töö, «Loož» – mustavasse tühimikku avanev uhke ooperiloož.

Kristina Norman on varemgi näidanud oma head nina vastuoluliste teemade avastamisel, seekord esindab teda värske film «Ühisel pinnal», mis näitab nii Illuka nukraid asüülitaotlejaid kui ka väliseesti prouasid, kes 70 aasta eest kodumaalt lahkuma pidid. Norman ei tõesta, vaid näitab ja esitab fakte: Teise maailmasõja ajal sai läänest varjupaika 72 000 eestlast, 1997. aastal Genfi konventsiooniga liitunud Eestis on varjupaika seni antud 67 välismaalasele. Ka värske uudis selle kohta, kuidas pagulased tahetakse paigutada Tallinna vangla alale, sobib filmi kontekstiga kui valatult. Normani teine teos «0,8 ruutmeetrit» (2012) toob kahel ekraanil kõrvuti aga kaks rühma – kodumaal poliitvangidena igakülgselt ahistatud nüüdsed Soome immigrandid ja tänapäeva soomlased, kes on endise vangla ruumides asuvasse galeriisse tulnud selleks, et kombatavaks teha kitsad olud, milles pidid viibima 1918. aastal Soome kodusõja ajal sõjaväevanglasse pandud inimesed. Kõige halvemal juhul oligi seal vangi kohta ruumi 0,8 ruutmeetrit. Normani puhul on meeldiv tema lähenemisviis – ta põimib loomulikuna kokku mitmed vastandlikud teemad, sõna saavad kõik, aga täiesti õigus pole kellelgi.

Karel Koplimets näitab Köler Prize’il vanema loomingu näitena Kumus möödunud aastal näituse «Pimeduskiirus ja teised lood» raames eksponeeritud installatsiooni «Hirmu äärealad» (2012). Tegemist on suurepärase petukaubaga, kus fantaasia läheb tahtmatult tööle ja jahtub alles siis maha, kui eesriide taha maketini jõuda. Õigemini ei jahtu see ka siis maha, vaid proovib varasemat kogemust kuidagi loogiliselt ümber kontekstualiseerida, see aga on võimatu, sest hetk on möödas.

Nüüdseks on teos jõudnud ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse. Koplimetsa värske teos «Juhtum nr 7. Pech de Burgarch» näitab aga maailmalõppu ootavat ufoküla Lõuna-Prantsusmaal, kus näha on nii ufoentusiaste, skeptikuid kui ka fooliummütsides kodanikke. Nähtav on äärmiselt jabur ja karakterid on äärmiselt karikeersed, kuid tasub vaid endale meelde tuletada esialgset kohtumist «Hirmu äärealadega». Koplimetsa loomingu puhul võib öelda, et ta saab vabalt ka Visible Solutionist sõltumatult oma firma teha, põhja see vaevalt kõrbeb.

Kadunud karussell

Paul Kuimet näitab aga oma kuulsat «In Vicinity» seeriat, mis fotomeediumiga sügavamalt kursis olevatele inimestele kahtlemata oma professionaalsusega erilist mõju avaldab. Fotot kui vaatamisviisi saab jälgida ka tema värskes fotoinstallatsioonis «Horisont», mis kunstniku sõnade järgi proovib subjektiivset nähtust foto- ja installatsioonikeelde tõlkida, kuid see tõlge on suhteliselt tõsise Kuimeti puhul lisaks meeldivalt romantilisevõitu oma tehistiigi ja öise oluga.

Mitmete kunstnike ühisidentiteet Triin Tamm tegeleb aga kõige otsesemalt kunsti ja kunstnikuga, olles pöördunud paljude ametivendade ja -õdede poole palvega saata talle ükskõik milline slaid ja täita formular (millal tehti? kes tegi? jne). Tulemuseks on korralik arhiiv («The Carousel Collection»), mis näitusvormis slaidimasina pöörlemisel aina seinale projitseerub.

Tamme teine projekt «Tivoli, oh ti voglio» sisaldab aga peale itaaliakeelse ihafraasi ka videot EKKMi ees olevast karussellist. Näituse avamisel oli karussell ka kohal ja muutus õhtu edenedes luigekuju selga ronida ihkavate keskealiste meeste ihaobjektiks, kukkus korduvalt ümber ja kadus järgmiseks hommikuks.

EKKMi igatahes tasub praegu külastada, selleks aga tuleb võtta vähemalt kaks tundi, sest need kuluvad seal niikuinii.

Tagasi üles