Üllatus? Absoluutselt. «Bajadeeri» kangelannat Nikiat, kes muidu on üksnes priimabaleriinide leib, tantsib tänasel esietendusel Nanae Maruyama, isegi solist mitte.
Nanae, jaapani bajadeer
16. mai 2013, 12:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on tema esimene peaosa suures balletis – seni on 27-aastase jaapanlanna teenistusleht Estonia teatris piirdunud kõrvalrollidega, näiteks on ta tantsinud kuninganna Annat «Kolmes musketäris», Nukukest «Pähklipurejas» või Amorit «Don Quijotes».
Ja nüüd siis järsku Nikia. Tegelaskuju, keda 22 aastat tagasi kehastas Kaie Kõrb.
Ka Maruyama ise pole vähem üllatunud. «Kas sa teed nalja, Sergei,» küsis ta oma tulevaselt lavapartnerilt Sergei Upkinilt, kellelt oli rabavat uudist kõigepealt kuulnud. «Ma ei usaldanud teda kohe üldse,» meenutab ta tagantjärele.
Hing sai rahu alles siis, kui seda oli kinnitanud ka «Bajadeeri» lavastaja Toomas Edur. Asemele asus kahtlus oma võimete pärast. «Ära kõhkle, sa saad sellega hakkama,» sisendas Edur.
Nüüd, enne esietendust ütleb viimane: «Ta sobib sellesse rolli väga hästi – temas on nii tantsulist pehmust kui emotsionaalset õrnust, natuke eksootilisust ka.» Ja lisab naljaga pooleks: «Ainus häda – ta on liiga tagasihoidlik.»
Tantsib, on õnnelik
Õigupoolest lasub Maruyama õlul koguni topeltsurve. Hoopis teatri esibaleriin Alena Škatula pidanuks esietendust tantsima. Tema kord pidi tulema hiljem. Paraku segab Škatulat jalavigastus. Roll tuli selgeks õppida kuu ajaga, mida on natuke vähe. «Arvasin, et saan lavale järgmisel hooajal, võib-olla paari aasta pärast,» ütleb ta ise. Ja naerab.
«Kõik küsivad, kas ma olen närvis. Ei ole. Mul vist ei olegi närve.»
«Bajadeer» on Ludwig Minkuse ballett, mille libreto ja koreograafia autor on Marius Petipa – lugu sellest, kuidas India templitantsijatar Nikia armub ja reedetakse, ent säilitab kõigele vaatamata oma au, mis sest, et elu hinnaga. Kuulus on teine vaatus, mille tegevus leiab aset varjuderiigis, kuhu Nikiat leinav Solor oopiumiuimas satub.
«See ballett on üks minu lemmikuid – ainuüksi imeilusa muusika pärast,» ütleb Maruyama.
Psühholoogiliselt ja tehniliselt, iseäranis just tehniliselt peab ta seda tõeliseks proovikiviks. «Minu tehnika ei ole kõige parem – selle kallal tuleb veel kõvasti tööd teha,» hoiab ta järjekindlalt tagasihoidlikku joont.
Esimese vaatuse lõpus on stseen, kus Nikia on sunnitud lõbustama peole kutsutud külalisi, kuigi teab, et Solor ei tule enam tagasi ta juurde – nii valab ta oma kurbuse tantsu. Just seda kohta nimetab Maruyama kõige ilusamaks ja tähtsamaks, aga ka kõige raskemaks – tantsu mõttes – selles balletis, kus suur valu ja kurbus tuleb peita lõbusa maski taha.
Kui see välja tuleb, tuleb ka muu, on ta kindel. Eilne läbimäng tõestas, et tuleb.
Estonia teatris on Maruyama tantsinud juba seitse hooaega – ühe leegionäri kohta, kui sporditerminit kasutada, on see tavatult pikk aeg.
«Ah juba seitse,» teeb ta suured silmad, «siis on küll aeg väga kiire.»
Töönarkomaanina tunnistab ta üles, et pole jõudnud isegi hanami’t (traditsiooniline kirsiõite imetlemise aeg Jaapanis – TT) meeles pidada. Ja jõuab Jaapani saatkonna ees õitsevate kirsipuude juurde esimest korda alles nüüd, kui on vaja pilti teha.
«Ma tantsin iga päev – ja olen õnnelik!»
No mis sa enam küsid selle peale!
Siiski, Eestisse sattus ta pärast seda, kui oli lõpetanud Stuttgardis John Cranko balletikooli ja tantsinud aastail Cannes’i Jeune Ballet’s. Selliseid noortetruppe, kust korjatakse pärast kooli aasta või paar lavapraktikat, on maailmas päris palju.
«Otsisin teatrit, kus saaks tantsida klassikalist balletti. Venemaad kartsin. Estonia oli üks neist, kes vastas ja katsetele kutsus,» selgitab ta.
Enne seda ei teadnud Maruyama Eestist midagi. Vaid riigi nime ja seda, et Eesti oli kunagi NSV Liidu osa. Ta oli üks esimesi tantsijaid, kes tuli siia läänest.
Keel suhu, kuidas muidu
Selgus, et Eestis on väga külm – nii külm, et ei osanud isegi ette kujutada. Küll ei tulnud ette ühtki kultuurilist konflikti, vähemalt ei suuda ta neid meenutada. «Te olete üllatunud, jah? Kultuur, inimesed, toit, keel – see kõik meeldib mulle siiani,» kinnitab ta. Ka ei taha ta nimetada ühtki Eesti elu kurioosumit, pinni palju tahes. Või kui, siis seda, et suvi on liiga lühike ja talv liiga pikk.
Eesti ja vene keelest, mida trupis räägiti, Maruyama aru ei saanud, aga tahtis. Hakkas peaaegu kohe ka eesti keelt õppima – iseäranis intensiivselt aasta tagasi, kui soovijatele organiseeriti teatris spetsiaalne keelekursus.
«Ma tulin ju Eestisse, ma tahtsin öelda eesti keeles «tere» ja «aitäh» ...»
Raske oli, aga hakkama sai. Hommikul tundi, siis proovi, õhtul etendusele. Hilisõhtu kulus õppetükkidele. Nagu jaapanlased ikka, osutus ta rühma kõige usinamaks õpilaseks.
Nii usinaks, et võib nüüd kõik lihtsamad jutud eesti keeles ära rääkida, aru saab meist nagunii. Kuigi, nagu ise ütleb, ei tule käänamine ikka veel välja, lihtsalt sõnad muutuvad nii palju.
Tegelikult ta liialdab nende käänete osas – võin isiklikult kinnitada!
Kuidas ta keskmise Eesti palgaga – sinnakanti ulatub rühmatantsijate tasu – üldse Tallinnas hakkama saab, rendib veel korterit ka? «Seda tahaksin ma ka eneselt küsida, kuidas,» vastab ta. Ja naeratab mõistagi. Iga kopikas on arvel – ta peab oma kohuseks aidata ka vanemaid ja igal suvel korraks kodumaal ära käia.
Muide, pere pole teda laval näinud juba kümme aastat, ainult piltidelt. Kunagi tahab Maruyama neile lennukipiletid osta ja siia tuua. Seda raha veel koos ei ole.
Mis edasi saab? «Kui ma jään endaga rahule või tunnen uhkust, siis lõpetan tantsimise päevapealt,» lubab ta.
Mis ilus lõpp. Sümpaatne tantsija see Maruyama.
Nanae Maruyama
• 27-aastane, 164 sentimeetrit pikk ja 45 kilogrammi raske
• Sushi’t ei söö, kimonot ei kanna ja kodus teetseremooniaid ei korralda
• Tantsu õppis Tokyo balletikoolis (2000–2002) ja Stuttgardis John Cranko balletikoolis (2004–2006)
• Estonia teatri rühmatantsija alates 2006. aastast
• Rolle: kuninganna Anna («Kolm musketäri») I pas de deux («Enne öö saabumist»), pas de trois («Luikede järv»), Nukuke («Pähklipureja»), Mesilane/Apelsin («Tuhkatriinu»), kurtisaan («Manon»)
• Teda on tunnustatud mitmel rahvusvahelisel tantsukonkursil