/nginx/o/2013/05/16/1759192t1h382f.jpg)
«Pärnu (m)Moodsa Kunsti Näitus on olnud ja on jätkuvalt väga oluline kaasaegse kunsti säilimisele, arenemisele ja jätkusuutlikkusele Pärnus,» kirjutab kuraator Andrus Joonas pressiteates. Kaasaegse kunsti olemasolu Pärnus algas ilmutusena 1990ndatel, kui alustasid tegevust Chaplini kunstikeskus ja Sütevaka humanitaargümnaasiumi kunstiosakond.
Sajandivahetusel tundus juba, et olukord stabiliseerub, kui eelmainituist ajendatuna arenesid välja Academia Non Grata ja Pärnu Uue Kunsti Muuseum, aga praegu näib, et tegemist oli tõesti illusiooniga. Kooli enam pole, muuseum seisab pooleldi varemeis. Aga kunstielu toimimiseks linnas on vaja just kooli, kust tuleb inimressurss, ja kohti, kus kunsti näidata.
Näitusepaiku küll veel on, aga neid, kes näitavad, ehk kunstnikke, jääb järjest vähemaks. Võib küll tuua sisse rändtruppe, nimetada mitmeid projekte kunstiks ja püüda hobikunsti maskeerida professionaalseks tegevuseks, aga see kõik ei asenda kohapealset elujõulist ja uuenduslikku kunstielu, mis oleks võimeline kaasa rääkima nii üleriigilisel kui rahvusvahelisel tasandil.
Selles mõttes on Pärnu kaasaegsest kunstist saanud illusioon, mida kõnealune näitus veel allesolevaid jõuvarusid kokku võttes elus püüab hoida.
Ilmutuste all mõtleb kuraator eelkõige sedasorti kunsti, mis pole ajendatud mitte niivõrd ratsionaalsetest mõttekäikudest, kuivõrd vaimsetest kogemustest. Väike esoteerikalaks käib asja juurde, eelkõige Joonase enda töödes. Isegi Alar Raudoja hiiglaslikuks suurendatud reisifoto mõjub selles kontekstis altarimaalina.
Pusa ornamendid on dekoratiivkunsti ja maagilise rahvakunsti piirimail, ja võib-olla seda piiri polekski vaja tõmmata, sest ajalooliselt on need asjad ju alati koos käinud. Kuna nüüdisajal on maagia kunstist välja kolinud, tundub sel taustal kõik ilus paratamatult magus. Aga Pusa töös on märgata varasematega võrreldes julgemat dünaamikat, mis kannab maali põllemustrist kaugemale.
Mila Balti kasutab hillitsetud, dekoratiivset maalikeelt, mille tagant sisu õõvastavust ei pruugi pealiskaudsel vaatlusel tähelegi panna. Seekordsed naissoost kuningad, kes istuvad oksal, mida nad pole veel jõudnud ise saagima hakata, võivad olla nii unistused kui kummitused.
Õudusmaali alla võib liigitada ka Ville-Karel Viirelaidi, kelle klaasile maalitud ekspressioonid on täiesti arusaamatud, aga millegipärast lummavad.
Vaimuteaduste rakendusharuks on eneseabi ja selles vallas on silmapaistvaim vanameister Asta Isak, kes näitab meile kristlikku ning massimeedia märgisüsteemi kasutavat eneseabipannood, mille sõnumiks on endale positiivse mõtlemise sisendamine.
Märksa räigema eneseabiga tegeleb Billeneeve, kes kolmes videos tapab järjekindlalt oma sisemist kana ehk kaasaegse kunsti retoorikat kasutades dekonstrueerib soorolle. Jasper Zoova jällegi püüab kunstiteraapia abil vabaneda Oidipuse kompleksist, ja vaadates installatsiooni moodustavate tööde laia skaalat, ei ole see tal seni õnnestunud.
Joonas on tasapisi üritanud näitust rahvusvaheliseks teha, seekord on külas Evaldas Jansas Leedust, kelle video kujutab kunstnikku kunstikeskuse Fluxus Ministerija aknast välja rippumas, hoides loosungit «Raha kui võimu kontrollvahend solvab inimväärikust».
Rohkem raha väliskunstnike toomiseks sel aastal ei olnud ja et rahvusvahelist ampluaad laiendada, ostis kuraator viie euro eest Samaaria poest veel kolm Rootsi päritolu teost: üks neist on Edvard Munchi repro, teine tikitud valge laev ja kolmas kujutab Paabeli torni.
Pärnu (m)Moodsa kunsti näitus
«Ilmutused ja illusioonid»
Pärnu linnagalerii raekojas
15. juunini