Vihmavarjude all

Jaak Lõhmus
, filmiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kallab nagu oavarrest: Leonardo DiCaprio sammub Cannes’i avafilmi «Suur Gatsby 3D» esilinastusele.
Kallab nagu oavarrest: Leonardo DiCaprio sammub Cannes’i avafilmi «Suur Gatsby 3D» esilinastusele. Foto: Reuters/ScanPix

Selle festivalikirja pealkiri sai laenatud prantsuse «uue laine» lavastaja Jacques Demy legendaarselt muusikafilmilt «Cherbourgi vihmavarjud», millele kirjutatud Michel Legrandi põhimeloodia on küllap üks läinud sajandi igihaljastest viisidest.

«Cherbourgi vihmavarjud» avas 66. Cannes’i filmifestivali linastuste seeria «Cannes’i klassika». Festivalipalee õuele ehitatud suvekinos tõusis saalitäis rahvast püsti, et tervitada kauakestva aplausiga filmi 50. sünnipäeva tähistavale (esilinastus 1963) pidulikule seansile saabunud Michel Legrandi ja Jacques Demy leske Agnès Vardad.

Film on muidugi mõista digitaalselt restaureeritud: Cannes’i filmifestivali ja Prantsuse Cinématheque’i koostöös. Pilt ja heli oleks nagu äsja valmis saanud.

Suure filmifestivali programmijuht peab olema mingil määral tuleviku selgeltnägija. Kas just prohvet, aga jõulise intuitsiooniga kindlasti. Cannes’i programmipealik Thierry Frémaux oleks klassikasarja alustuseks Demy filmi valides justkui ette tundnud, et seekordse festivali esimesel neljal päeval päästab Cannes’is laussaju käest ainult vihmavari või põgenemine katuse alla, kõige turvalisemalt siis muidugi hea ventilatsiooniga mugavasse kinosaali.  

Aga küllap oli selline ilmastiku ja klassikaprogrammi alguse ilus riim lihtsalt juhuslik kokkusattumus.

Paratamatult pidid ka õhtuste pidulinastuste aulikud külalised tõusma mööda punast vaipa festivalipalee suurde saali viival trepil ja fotograafidele poseerima kallavat vett trotsides või end nii osavalt varjuga kattes, et päevapiltnikud ja telekaamerad ikka midagi ka näidata näeks.

Kinosaalide ees väänlesid sadade meetrite pikkused vihmavarjude sabad, meeldejääv vaatepilt igal juhul. Ei mäleta sellesarnast vihmalainet siin viimasest tosinast aastast. Justkui natuke kahju oli vettivate glamuurirüüde pärast ka.

Kohtumised 3D ristteel

Festivali avafilm, austraallasest vaatemänguri Baz Luhrmanni lavastatud «Suur Gatsby», mis nüüd juba ka Eesti kinodes, tekitas laialdast vastukaja ennekõike sel teemal, kuidas 3D ehk stereopilt mõjutab filmivaataja elamust ja kui õigustatud üldse on sellise vaatemängulise tehnikauuenduse kasutamine näiteks kirjandusklassika ekraniseerimisel.

Teatavasti tahab enamik laiast (nooremapoolsest) publikust juba vaadata üksnes või peamiselt «prillikinopilti» ning samuti saadakse valdav osa rahast, mis kassadesse jäetakse, just 3D-teenust müües. «Suur Gatsby» on hea näide, kuidas selle imenipiga on ekraanil loodud täiesti uus maailm, millel elamuslikus mõttes ei ole kuigi palju (lähi)sugulust sellega, mida mäletavad Scott Fitzgeraldi romaani austajad.

Sündmused, tegelased, tegelaste omavaheline jutt, ajastu ja sündmuskohad – jah, need peegelduvad küll romaanist, aga stereoefekti tõttu pigem «kõverpeegelduvad». Tõsi, meid viiakse 1920. aastate New Yorgi ja Long Islandi tegelikkusse sügavale sisse otsekui elavasse piltpostkaarti, aga kunstiliselt on see juba hoopis teine reaalsus, hoopisteisekunstiline, mõni vihasem arvab, et lausa mittekunstiline.

Atmosfäär, mida hingame nüüd Luhrmanni filmi vaadates kinosaalis, on hoopis teise konsistentsiga kui see, mida hingasime/hingame raamatut lugedes. Maitseasi muidugi, ja suured vaidlused küllap seoses 3D-esteetikaga alles algavad, sest paljuke seda stereokino buumi meil ongi olnud? Õieti alles kolmas aasta käib, kuigi esimesed stereofilmikatsetused tehti hiljemalt 1930. aastatel ning Eestiski valmisid esimesed stereo(nuku)filmid juba 1970. aastatel. Aga silmi­kratsivaid tehnilisi möödalaskmisi on tänasteski filmides veel üsna tihti.

Stereoga tantsufilmis «Pina» juba huvitavalt katsetanud Saksa «uue filmi» klassik Wim Wenders on lõpusirgel Kanadas üles võetava stereomängufilmi «Iga asi läheb joonde» ettevalmistustega.

Cannes’i avafilmi kohta märkis Wenders Hollywood Reporterile: «Ma ei taha kuidagi kritiseerida Bazi teost, aga meie idee 3Dst on täiesti erinev. Kõik Ameerika filmid ja kassatükid kasutavad 3D-efekti kui atraktsiooni iseenesest, meie nii ei tee. Meie idee on, et parim 3D-film on see, mida vaadates sa unustad mõne minutiga, et vaatad 3D-filmi.»

Meistri juttu peab uskuma.

Uusi stereofilme on väga palju pakkumisel Cannes’i filmiturul ja oma eksperimentidega tulevad «Kriitikute nädala» filmiprogrammis lagedale ka Jean-Luc Godard ja Peter Greenaway, aga festivali põhikava on sel aastal siiski endiselt veel traditsioonilise filmikujutise päralt.

«20 pilti maailmast.» Nii lihtsalt iseloomustas tänavust võistluskava programmijuht Thierry Frémaux. Või veel! Iga film on ju pilt maailmast, või isegi maailmapilt, aga kas alati on? Cannes’i nõelasilmast läbi pääsenud 20 konkursifilmist on tänaseks nähtud kaheksa. Senivaadatu üldiseks iseloomustuseks kõlbaks öelda, et kõik need on olnud nn väikesed filmid ja nende autorid keskendavad oma tähelepanu harilike inimeste (nende endi jaoks ainukordsele) elule.

François Ozoni filmis «Noor ja kaunis» hakkab 17-aastane peretütar (võib-olla internetimaailma mõjutusel, kes teab) koolivabal ajal harrastama seksuaalteenuste pakkumist ning kui asi ilmsiks tuleb, peab perekond ja ta ise selle kogemusega edasi elama. Väga leebetundeliselt ja psühholoogiliselt detailitäpselt maalitud, jah, tegelikult ilus film. Nagu ikka, ozonilikult kerge huumoriga.

Sellele vastandub ülikarm lugu Mehhikost, Amat Escalante «Heli» – narkokuritegevuse ja ülima vaesuse kiuste oma eluõnne igatsevatest noortest. Lühidalt kokku võttes olgu öeldud, et see, millega nad tegelikkuses kokku põrkavad, on midagi, mida te ei tahaks näha. Väga julm film.

Psühholoogilise draama meistriklassi esindav Iraani lavastaja Asghar Farhadi on andnud senise filmikava ühe meeldejäävaima filmi. «Möödanik» analüüsib Pariisis elavate iraani immigrantide abielusuhteid, täpsem oleks ütelda: abielu lahutamisega kaasnevaid moraalseid ja hingelisi lahkhelisid ja kokkukõlasid, taas, nagu sama autori eelmises filmis «Lahkuminek». Film nagu paks romaan.

Festivaliajakirjade kriitikatabelites on enim punkte saanud Hiina mängufilm, Jia Zhangke «Patu puudutus», mis väga karges realistlikus võtmes pakub vaatajatele terve hulga vägivallajuhtumeid, mis leiavad aset neljas provintsis maa eri piirkondades.

Filmi autor pakub vaatajale kaasamõtlemiseks ja -tundmiseks hiinaliku kauboikapitalismi, sisemaise (sund)migratsiooni ja muude selliste moodsate sotsiaalsete tegurite mõju miljarditerahva perekondade igapäevaelule. Terav, aga mitte pealepressiv, aus, aga mitte jutlustav. Teeb kadedaks ses mõttes, et küsid: miks ei võiks eestlased ka oma inimeste elust mõnda sama ausat filmi teha.

Vennad  Coenid jälle platsis

Vendade Joel ja Ethan Coeni film «Llewyn Davis seestpoolt» portreteerib New Yorgi samanimelist folkmuusikut, kes mängis Greenwich Village’i klubides enne Bob Dylani kuulsat algust, 1950.–1960. aastate vahetusel.

See ei ole kaugeltki mingi eluloofilm, ehkki kuuleme Davise originaallaule, vaid Coenite vaba tõlgendus unustatud muusiku eluseikade puntrast, mõningate kohustuslike müstifikatsioonidega, nagu samade autorite filmiajaloo-essees «Barton Fink». Nagu toona, nii ka praegu on need kummastused nauditavalt esitatud John Goodmani unustamatu kuju ja keele kaudu.

Salapärasest kassist, kes käib selles filmis omapead, ei hakka seekord rääkima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles