Kübara läbimurre Berliinis

Rippuv Risto Kübar tantsitab Sylvana Krappatschi lavastuses «Orpheus steigt herab».

FOTO: Julian Röder

Saksakeelse teatri tähtsaimal festivalil, 50. korda toimunud Theater­treffenil osales ka eesti näitleja. Berliinis 4.–20. maini peetud festivali programmi valib alati seitsmeliikmeline teatrikriitikute žürii, kes vaatab aasta jooksul Saksamaal, Austrias ja Šveitsis kokku ligi 450 lavastust.

Kümne lavastuse valimisel lähtutakse ebamäärasest kriteeriumist «märkimisväärne». Sel aastal mahtus kümne märkimisväärseima lavastuse hulka ka Sebastian Nüblingi Münchner Kammerspieles tehtud lavastus Tennessee Williamsi näidendist  «Orpheus steigt herab» («Orpheus allilmas», eesti keelde tõlkinud Jaak Rähesoo, originaalpealkiri «Orpheus Descending»), kus peaosa mängib NO99 näitleja Risto Kübar. Sebastian Nübling on eesti vaatajatele tuttav kui «Three Kingdomsi» lavastaja – eesti, saksa ja inglise koostöölavastus aastast 2011.

Tennessee Williamsi «Orpheust allilmas» (1957; lavastus Pärnu Endlas 1990) mängitakse harva, kuigi see on williamsliku maailma omamoodi kvintessents – teemad nagu võim ja vägivald, sotsiaalsete piiride kompamine ja ühiskonnast väljaheidetu psühholoogia on siin esitatud erilise selgusega, kuid ehk liiga karmilt ja teravalt, et näidend saavutanuks kommertsedu.

Näidend räägib USA lõuna­osariikide väikelinnast, kus võimutseb võõraviha. Väikelinna suletud, salatsemisest ja tagarääkimisest sumbunud ühiskonda saabub muusik, rändur ja vabahing Val Xavier (Nüblingi lavastuses Risto Kübar), kelle lihtne olemasolu (mitte aga aktiivne tegutsemine!) pöörab inimsuhted väikelinnas pea peale.

Naispeategelaseks on endasse kapseldunud, hambad ristis kohaliku võimuriga abielus olev Lady Torrance (Wiebke Puls), kes peab pudupoodi, kuhu tihti koguneb veider tüüpide galerii. Lady valmistub baari – Nüblingi lavastuses karusselli – avamiseks.

Karussell – täitmatu unistus

Pea kõik näidendi tegelased songivad oma minevikus ning elavad valedes ja illusioonides. Näiteks saab Lady alles lavastuse lõpus teada, et ta elab koos mehega, kes tappis ta isa. Meest ise, poeomanik Jabe Torrance’it on Nübling kujutanud omamoodi maffiagrupeeringu pealikuna. Tema ja teda abistavate, mootorrattal ringi tiirutavate kantpeade lendurijakkidel on ähvardava dobermanni kujutis. Suremas haige maffiaboss Jabe annab endast märku kaugelt kostva koera haukumisega – ka tema köhimine on kui vana koera vaevaline haukumine.

Maffiaboss on kui laguneva patriarhaadi sümbol, kes enne lõplikku varisemist suudab korda saata hävingu – ta tapab oma naise, kui on teada saanud tolle rasestumisest Valist, ning Val kihutatakse päris dobermanni saatel linnakesest minema.

Nübling esitab Williamsi maailma tihendatud teksti ja sündmustega, õhustikku ja kehalisust rõhutades. Tal on erakordselt hea lavaruumi rütmistamise ja atmosfääri loomise oskus. Sarnaselt lavastusega «Three Kingdoms» on ka «Orp­heust» vaadates olemine külm ja ähvardav.

Lavastuse läbivaks kujundiks on laest rippuv tagurpidi karussell, millele Lady ja Val lisavad värvilisi lampe ning kettide küljes rippuvaid vanaaegseid toole. Karussell sümboliseerib täitumatuid unistusi, see on kui tühikäigul ringiratast tiirlev elu. Elu kui plinkiv illusioon. Karussell pani mõtlema ka näidendi pealkirjast. Orpheus on vanakreeka mütoloogias lummavalt pilli mängiv laulik, kes järgnes allmaailma oma surnud kaasale. Nii nagu ülailmas, ei suutnud ka allilmas keegi tema lummusele vastu panna ning tal lubati oma naine Eurydike kaasa võtta, kuid tingimusel, et ta põrgust lahkudes tagasi ei vaata. Seda tingimust Orpheus aga ei täitnud ja ta hukkus.

Lavastuse kunstniku Eva-Maria Baueri loodud karussell tekitab tunde, et kogu tegevus toimub allilmas, kuna tagurpidi laest rippuv karussell on kui maapealse peegeldus. Muidugi on Williamsi järgi just Val lummav laulja Orpheus.

Saksakeelne kriitikkond on täielikult ühisel meelel, et lavastuse täht on Risto Kübar, kusjuures kõikidel arvustajatel on meeles ka tema Triksteri roll lavastuses «Three Kingdoms»; on kõlanud arvamusi, et eelmise aasta Theater­treffeni valikust oli see oluline lavastus puudu. Tegelikult on «Orpheust» vaadates tunne, et Nübling otsustas seda Williamsi näidendit lavastada ainuüksi Risto Kübara pärast, sedavõrd selge ja põhjendatud on tema osalemine lavastuses. Nübling siiski kinnitas publikuga vesteldes, et näidendi lavastamise plaan oli tal juba varem, kuid meespeaosalise leidmine oli näidendi just praegu lavastamisel peamiseks ajendiks.

Lavastajale oli selge, et kui Williamsi järgi peab Val teistest erinema, siis olgu ta ka välismaalane. Nüblingil oli vaja näitlejat, kes suudaks pendeldada sugude, keelte ja kultuuride vahel.

Tõesti, Kübar mängib Teist, st kehastab kõike teistsugusust. Tema ilmumisega lööb näidendi tegelaste hulgas valitsenud näiline kord kõikuma. Tema Val ei ole pärit siinsest maailmast. Ta isegi ei mahu meile mõistetavatesse kategooriatesse nagu mees või naine, loom või lind.

Aga kuidas kirjeldada tabamatut? Kübara Val ongi üheaegselt nii mees kui naine, nii koer, uss kui lind. Val räägib, et tal on koera temperatuur, mis on inimese omast paar kraadi kõrgem. Lisaks lõrisevale dobermannile on Nübling koera kujundit lavastuses laiendanud ning loonud Kübara Vali kõrvale tema alter ego – sõbraliku koera grimmiga Onu Meeldiva (tegelase, keda sellisel kujul Williamsi näidendis ei ole), kes istub kogu aeg laval ning kui vaja, toetab Vali (näiteks tõlgib tema eestikeelseid monolooge) ning mängib kitarri.

Val pole aga ainult koer, vaid ka uss. Ta kannab ussinahkset jakki ja tal on siugjas, usjas kehakeel. Val pole ka mitte ainult koer ja uss, vaid ka lind. Vali räägib, et on olemas lind, kellel pole jalgu, ning seetõttu peab ta kogu aeg tiibu liigutama, et õhus püsida. Val on just seesugune lind. Pidevas närvilises, aga samas eemalolevas liikumises.

Mõnikord haihtub Val õhku nagu lind – poeb karusselli sisse peitu. Val pole tegelikult iseseisev subjekt, vaid kõigi teiste tegelaste projektsioon – ta toob kõigis välja nende sisemuse. Kõik meestegelased vihkavad teda, kõik naistegelased on lummatud. Kõigil on teda aga vaja, et näha temas omaenda lootusi ning projitseerida temale oma loovust.

Ootamatu eesti keel

Risto Kübara Val räägib nii eesti, inglise kui saksa keeles – see oli lavastaja otsus, et rõhutada veelgi Vali võõrapärasust. Valile kõige olulisemad monoloogid – jalgadeta linnust ja oma lapsepõlvest – peab ta rääkima oma kõige loomulikumas, emakeeles. Eestikeelseid monolooge kordab saksa keeles Onu Meeldiv.

Eestlasest vaatajale mõjus aga täiesti ootamatu eesti keele kasutamine äärmiselt kummastavalt. Kui järsku ütles Kübar etenduse alguses  lühikese repliigi («Pole olnud») eesti keeles, lõikas see ootamatult teravalt. On võimatu end samastada saksakeelse publikuga, sest kuulumine imepisikesse eestikeelsesse salaseltskonda oli tõesti eriline tunne.

On erakordne, et Risto Kübar on laval pea terve etenduse ning ta tõepoolest täidab hiigelsuure lava ja tuhandepealise saali oma intensiivse performatiivse kohaloluga. Ka nõudlikuks ja kriitiliseks peetav Berliini publik oskas seda hinnata ning võttis lavastuse vastu väga entusiastlikult ja sõbralikult.


Eva Biringer, theatertreffen-blog.de

Esimesest hetkest ujutab Risto Kübar kogu ruumi oma kohaloluga üle. Uskumatu, kuidas ta end liigutab – roomavalt, tantsisklevalt, nähtamatute takistuste alt läbi sukeldudes, rohkem kass kui ussinahk. Kübara liigutustes ei ole katkestust, need on pidevas, ühtlases libisemises. Ta eirab füüsikaseadusi, kõlkudes pea alaspidi karusselli katuselt.


Dirk Pilz, Berliner Zeitung ja nachtkritik.de

Milline näitlemiskunsti pidu! Risto Kübar, kes mängib võõrast, kuulub ka kunstnike hulka: ta laseb oma tegelasel laulda, väriseda ja kukkuda, lükata silpe üle huulte.

[---] Imetlev aplaus Berliini publikult. Väljavilistamiseta, protestideta, paljude heakskiitvate noogutustega.


Peter Michalzik, Frankfurter Runschau

Etenduse kõrghetkedeks on Risto Kübara etteasted. Ta räägib väga pehmelt, aeglaselt ja monotoonselt, ta räägib võõra, šarmantse aktsendiga. [---] Ka kehaliselt mängib ta võib-olla nagu noor õrn Iggy Pop. Kui erinevat päritolu näitlejad, erinevad mänguviisid laval kohtuvad, nagu siin toimub, võib Johan Simonsi juhitud Kammerspieles juhtuda erakordseid hetki. See oleks siis tõeliselt esimene Euroopa linnateater.


Sascha Krieger, stagescreen.wordpress.com

Haldjalikult heidab Risto Kübar oma tundliku kuju tupeeritud prouade ja jämedakoeliste meeste maailma. Iga tema ussilikult elegantne liigutus on provokatsioon ja lubadus. See on teine maailm – maailm, kus mitte vägivald pole algus- ja lõpp-punktiks, vaid maailm, kus maksavad soovid, utoopia, mis jääbki utoopiaks.

Tagasi üles
Back