Cannes’i festivalipalee suurimas saalis, mis on kinoaparaadi kuulsaimate loojate järgi nimeks saanud Lumière, hõigati pühapäeva õhtul välja tänavuse filmielu maailmasündmuse tähtsamad teated. Steven Spielbergi juhitud žürii andis teada oma paremushinnangud selle aasta kahekümne võistlusfilmi kohta.
Alustagem 2013. aasta auhinnaloetelu lõpust. Cannes’is ei juhtu väga sageli seda, mis tänavu juhtus: rahvusvahelise filmiajakirjanike föderatsiooni FIPRESCI žürii ja festivali n-ö suure žürii otsused võistlusprogrammi parima filmi kohta langevad ühte. Tuneesia juurtega Prantsuse filmilooja Abdellatif Kechiche’i heal-lapsel-mitu-nime-pealkirjaga armastusfilm paistis parima saavutusena niihästi filmiloojatest moodustatud kohtunike kogule kui ka kõikenäinud filmiarvustajate valikmeeskonnale.
Mida päev edasi, seda enam võis veenduda tänavuse võistluskava filmide ühtlaselt kõrges tasemes. Siiski, taas läks tõeks üks Cannes’i kirjutamata reegel, mida on sõnastatud piiblitsitaadiga «oma parima veini jätab ta kõige viimaseks». Varemgi on võidufilm linastunud festivali viimastel päevadel. «Adelè’i elu» näidati pressile alles neljapäeva, 23. mai õhtul ja piduseansil alles reedel, mil paljud festivalikülalised olid Cannes’ist juba ära sõitnud.
Film väärikale vaatajale
On sümpaatne, et Cannes’is pööratakse alati tähelepanu noorte talentide pealekasvule, näidatakse ka filmikoolide võistlusvalikut, samuti lühifilme. Tänavuse üheksa lühifilmi hulgas osutus parimaks Lõuna-Korea «Seif». Üks näitleja, üks ruum, paar tegevuskäiku ja lööv puänt – ka sellist kunsti tuleb vallata, kahju, et Eestis lühifilmiloomingust väljaspool filmikooli vähe hoolitakse.
76-aastase Bruce Derni pärgamine parima meesnäitleja palmioksaga (küllap tihedas konkurentsis Michael Douglase, Benicio del Toro ja Mathieu Amalriciga) on omal kombel ajastusümptomaatiline. Alexander Payne’i mustvalge film «Nebraska» on õrnnukker unistus väärikast vananemisest. Derni kehastatud seniilsusse suubuvas eas Woody tahab veel üks kord, viimast korda elus, näidata ennast terve ja väärikana oma kunagistele tuttavatele ja sõpradele ei-tea-kus-kandis, mingis Nebraskas, kus, ime küll, niitudel kõnnib veel lehmi. Tänavu on niihästi Berliini kui ka Cannes’i festivalipressis korduvalt juttu olnud, et järjest rohkem peetakse maailma filmitoodangus silmas uut sihtgruppi, vananevat ehk ilusti öeldes väärikat vaatajat.
Parima naisnäitleja palmioksale oleks võinud Bérénice Bejo kõrval kõige kindlamalt konkureerida Emmanuelle Seigner Roman Polanski kahe näitleja teatri filmis «Karusnahka rõivastatud Venus». Polanski «kinematograafiline laast», seesama «Venus», osutus võistluskava ühe viimase filmina ehtsaks lõpumaiusroaks, mõnusaks hõrgutiseks, mis kaunistaks iga filmifestivali. Klassik on heas vormis ja seda võib tõestada ka väikese filmiga, kus ühes ruumis on koos ainult kaks väga andekat näitlejat ja neile on antud etelda võimalusterikas tekst.
Sotsiaalsed teemad
Parima lavastaja ja stsenaristi saavutused puudutasid arenevate riikide n-ö voodripoolt. Sotsiaalne temaatika. Hiina film «Patu puudutus» pidas patuna silmas süüdimatut kapitalismi, millest kunagi mõtleminegi oli pattude patt. Nüüd sööb see aga hiinlaste inimlikku elu nagu mõni lihasööja bakter, kutsudes ahelreaktsioonina esile uusi kuritegusid. Kõlab lihtsustatult, aga selleks tehakse ja vaadataksegi filmi, et näidata asjade keerulisust. Mehhiko film «Heli» sai nime peategelaselt, öistes vahetustes autotehases töötavalt noorelt mehelt, kes elab ülimas vaesuses oma naise, väikese lapse ja 12-aastase õega. Üleöö kistakse Heli kaasa verijulma narkosõja lahingusse. Ülinappide vahenditega tehtud ülisoolane film.
Žürii eripreemia saanud Jaapani filosoofiline lavastaja Hirokazu Kore-Eda (taas)analüüsib oma uues filmis «Nagu isa, nii ka poeg» laste ja vanemate suhteid. Kaks perekonnapead, üks kõrgklassi insener, teine lihtne tehnikapoepidaja, saavad ühel päeval sünnitusmajast teate, et nende lapsed on kuue aasta eest vahetusse läinud. Ja nüüd tuleb otsustada, kas vahetada lapsed tagasi «õigetele» vanematele, ning ühtlasi, kas vereside on olulisem, kui kuus aastat üheskoos kasvada.
Vendade Coenide vaimukas ekskursioon 1950. aastate teise poole New Yorgi folkmuusika ürgporisse – «Llewin Davis seestpidi» – oli kriitikute jaoks üle poole festivali ajast Kuldse Palmioksa peafavoriit. Kuni ekraanile jõudis Abdellatif Kechiche’i «Adelè’i elu, 1. ja 2. peatükk» / «Sinine on kõige soojem värv» (esimene on originaalpealkirja, teine ingliskeelse pealkirja tõlge). Selle linastuse järel hakkasid ajakirjanikud omavahel arutama, kas Spielbergi žürii võib ikka olla nii julge, et anda võistluskava ainukesele puhtalt armastusfilmile Kuldne Palmioks.
Kärped hävitaksid filmi
Kolmetunnine film, millest vähemalt 30 minutit on suurel ekraanil väga avameelsed seksuaalstseenid kahe noore naise vahel! Loo alguses on üks neist veel koolitüdruk, teine juba kunstiüliõpilane. Kas sa ikka julged tunnistada, et lõppude lõpuks on see lugu, jah, ennekõike armastusest, vastupandamatust magnetismist kahe inimese vahel, kes leiavad teineteist esimesest pilgust.
Kas niisugusele filmile peapreemia andmine vallandab mingi skandaali, ka selle üle arutleti. Tsenseerida tänavust Kuldse Palmioksa filmi igal juhul ei saa, seda saab kas näidata või näitamata jätta. Kärped hävitaksid filmi.
Ehk teisiti: kinodesse jõuab «Adelè’i elu» sallivamates Euroopa maades ja Põhja-Ameerika neis linnades, kus tuntakse sõnapaari art house, ja muidugi filmifestivalidel läheb sel filmil kindlasti hästi. Olgu kuidas on, see on film, millest räägitakse palju, vaieldakse palju, paljude rahvaste filmisõbrad, näiteks hiinlased ja indialased, ei näe seda kinodes arvatavasti kunagi või vähemalt niipea mitte, ja siis tulevad juba uued linalood peale.
Kokkuvõttes võib tänavuse Cannes’i võistlusfilmidega kenasti rahule jääda. Ainult nelja-viie kohta 20 võistelnust soovitaksin sõbrale, et pole lugu, kui need vahele jätad, seega oli kõrgel tasemel kunsti protsent tänavuses eeskavas päris suur.
66. Cannes’i peamised auhinnad
• Kuldne Palmioks: «Adelè’i elu, 1. ja 2. peatükk» / «Sinine on kõige soojem värv» (lavastaja Abdellatif Kechiche; Prantsusmaa)
• Žürii grand prix: «Llewin Davis seestpidi» (Ethan Coen ja Joel Coen; USA)
• Žürii eripreemia: «Nagu isa, nii ka poeg» (Hirokazu Kore-Eda; Jaapan)
• Parim lavastaja: «Heli» (Amat Escalante; Mehhiko)
• Parim stsenarist: Zhangke Jia «Patu puudutus» (Hiina)
• Parim naisnäitleja: Bérénice Bejo Ashgar Farhadi filmis «Möödanik» (Prantsusmaa-Iraan)
• Parim meesnäitleja: Bruce Dern Alexander Payne’i filmis «Nebraska» (USA)
• Parima lühifilmi Kuldne Palmioks: «Seif» (lavastaja Byoung-Gon Moon; Lõuna-Korea)
• Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Föderatsiooni (FIPRESCI) žürii preemia: «Adelè’i elu, 1. ja 2. peatükk» / «Sinine on kõige soojem värv» (lavastaja Abdellatif Kechiche; Prantsusmaa)