Kastivälise detektiivi veenev võidukäik

Indrek Hargla Foto: Andres Haabu

Hea tuttav küsis kord, miks pidi Hercule Poirot just belglane olema. Ega ma osanud toona midagi põhjapanevat vastata: mühatasin lihtsalt, et belglasest peategelane andis Agatha Christiele võimaluse jälgida briti ühiskonda eemalt. Ja mõistagi võis Poirot olla neutraalne, kuulumata ühtegi kasti.

Kui lugeda apteeker Mel­chiori lugusid, siis võib-olla oli mul Poirot’ ja Christie suhtes isegi õigus. Nimelt selles, et hea detektiiv peab kuidagi ülejäänud ühiskonnast eristuma, mis ei lase tal muutuda kellegi või millegi suhtes erapoolikuks. Samas võimaldab erapooletus suhelda kõigi ühiskonna kihtidega. Toogem veel näide tänavu taas Tallinna kirjandusfestivali külastava Jason Goodwini Yaşimi lugudest. 19. sajandil tegutsev Yaşim on eunuhh, mis lubab tal liikuda nii sultani haaremis kui ka Istanbuli põhjakihis.

Apteeker eunuhh ei ole, kuid tema iseäralik amet lubab Melchiorilgi keskaegses Tallinnas igal pool liikuda. Melchior on muidugi oma tsunfti esindaja, kuid samas on tema ametivendi linnas vähe (kui üldse). Ühelt poolt suhtleb Melchior kõrgete toomhärradega, teisalt, oma naise Keterlyni kaudu aga eestlaste, põlisrahvaga. Toomhärra kaitse võimaldab tal tungida ka Pirita kloostrisse, kuhu ilmikud naljalt ei pääse.

Ei, ma ei arvanud kägistaja isikut ära. Seda vaatamata asjaolule, et Indrek Hargla järgib nn klassikalise krimiromaani mudelit: mõrvar saab tulla üksnes olemasolevate tegelaste hulgast, mitte kuskilt kaugelt, viimase lahendusena. Neljas Melchiori lugu ongi krimi mõttes selge – kägistaja reedab end ise, kui on kukkunud apteekri seatud lõksu.

Hargla tugevus – ja siin ei ütle ma ilmselt midagi enneolematut – seisneb aga lisaks krimisõlme osavale punumisele ka keskaegse olustiku loomises. Kolmanda ja neljanda Melchiori loo avaldamise vahel leidis aset üks sündmus, mis raputab eesti ühiskonda siiani. See on «Eesti ajaloo» II osa ilmumine, mis heitis kinda senisele kujutelmale Eesti keskajast. Soola rahvuslaste haavadele lisas veel sellele teosele ajaloopreemia andmine.

Vaevalt et see teadmine Harglat ja Melchiori kõigutas, ehkki kirjanik on ise skandaalse raamatu heaks kiitnud (EPL, 14.01.2013). Ent hermeneutilises mõttes on selge, et paljud lugejad loevad Melchiori lugusid nüüd teise pilguga. Mulle tundub – täiesti subjektiivselt muidugi –, et pigem langeb Hargla olustik kokku «Eesti ajaloo» II osas kujutatu kui eelnevaga. Et olid küll rahvuslikud erisused, kuid pilt ei olnud mustvalge ja et pigem oli tegemist eri õiguskogukondade kui rahvuskogukondadega. Võib-olla oli pilt maal teine, linnas olid rahvuslikud vahed väiksemad.

Olustiku kujutamine tõstatab igihalja teema ajaloolisest tegelikkusest. Muidugi on Melchiori lood ilukirjandus. Ent üldiselt tagab parema tulemuse ajaloo tundmaõppimine. Seda, et nad kujutatavat ajajärku tundma õpivad, on tunnistanud nii Hargla kui ka näiteks Sofi Oksanen. Siinkohal pole vist mõtet hakata rääkimagi Jaan Krossist, kes enne kirjutamist nägi palju vaeva olustiku võimalikult selgeks tegemisel.

Hiljuti jooksis ETVs teleseriaal «Taevasambad», mis hoolimata mõnest klišeest oli ses mõttes huvitav, et suutis päris veenvalt näidata, kui suurt rolli mängisid keskaegse inimese elus ja mõttemaailmas usk ja imed. Meie sekulariseerunud maailmas on ehk seda raske mõista, kuid ka kuningas võis mõelda jumala vihale ning uskuda pühakute soosingusse ja ebasoosingusse. Sama on ka Harglaga: Pirita kloostris arenev tegevus näitab ilmekalt keskaegse mõttemaailma erinevust tänapäevasest. Kindlasti veel üks nüanss: Harglat on hakatud teistesse keeltesse tõlkima ka sellepärast, et keskaeg oli ehk Euroopas üks universaalsemaid ajastuid – ladina kultuuriruum oli enam-vähem ühtemoodi mõistetav nii Prantsusmaal kui ka Vana-Liivimaal.

Erinevalt varasematest lugudest eksleb Melchior pikalt linnast väljas. Keterlyni kaotus muudab Melchiori melanhoolseks ja vahepeal tundub juba, et keskaegset detektiivi tabab õnnetu lõpp. Siiski ei, võib-olla isegi liiga lihtsalt – Melchior saab tagasi teovõime ja suudab loo veenvalt lõpetada. Ehk otsis Hargla vaheldust linnale ja ehk tuli Wakenstede needuse asemele leida midagi muud. Kuid eks detektiivide lood muudavadki nauditavamaks just probleemid detektiivide endaga. Lihtne lineaarne lugu ei paelu.

Kui nüüd keegi ootab mingit hinnet, missugune on Mel­chiori neljas lugu, võrreldes varasematega, siis mina seda anda ei oska. Eks – kõlagu see nii banaalselt kui tahes – igaüks ise anna oma hinnangu.

Raamat

Indrek Hargla

«Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja»

Varrak, 2013, 406 lk