Krulli maailm

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hasso Krull

FOTO: Pm

Uus raamat



Hasso Krull


«Neli korda neli»


Kujundanud Peeter Laurits


Eesti Keele Sihtasutus, 2009


84 lk


Max Harnooni aegadest oleks kui möödas igavik... Samas, just siin, raamatus «Neli korda neli» on mul tunne, et kohtan täiskasvanuks saanud, kuidagi soojemaks ja avatumaks, inimlikumaks muutunud Harnooni. Kuid olgu, see on vast vaid tunne.



Pääliskiri «Neli korda neli» sisaldab endas tegelikult veel keerukamat tehet, õige oleks


4 x 4 x 4 x 4 x 4. Neljas osas neli korda neli neljast värsiks murtud proosaluulelisest katräänist koosnevat luuletust. Muide, siin on ka üks võluv matemaatilis-keeleline poees, kus Krull mängib matemaatika ja keele kohtumiskohal tähendusküsimuste ja mõistmisvõimalustega – selline kahe universaalkeele vaheline kommunikatsioonimetafüüsika (vt allpool).



Ta on tehniliselt järjepidev ja selge käekirjaga, kasutab kordusi ja korduvaid elemente nii sama luuletuse sees kui raamatu pääle jaotatuna. Korduvaist kujundeist jäid mul miskipärast kummitama säärased romantilisemad, kui soovite – luulelisemad: kuskil ukseavas/öös suitsetamine (või liikuv sigaretiots), tiirutavad ja pinisevad sääsed, avaused/augud, mis avanevad aknaiks (universumisse või surma või pagan teab kuhu), vihm, valguse ja tuule tajumine, iseenese varjuga veini joomine...



Krull ehitab siin üles mingi luuleruumi, kindlate tunnete, tajudega, väikeste reeglitega maailma, mis pikib küll metafüüsilisemaid keerdkäike või ilmselgelt fantaseeritud pilte vaheldumisi teatavate suhtlusaktide vaatlemisega, kuid haagib selgelt ka ta enese (kui luuletaja-isiksuse) reaalsusega (või meile valetatud reaalsusega). Mida muud arvata poeesidest – ja neid siin on –, kus peategelaseks on mina, keda korra isegi kõnetatakse kui «Hassot».



Põhiküsimus, millega Krull siin tegeleb, näib olevat kommunikatsioonimetafüüsilist laadi – s.t kas mingi keeleakt või selle (luuletuse) sees toimuv suhtlus on võimalik või mõistetav? Või on igasse säärasesse katsesse sisse kirjutatud poeetilist laadi, seega mitte fataalne, vaid pigem loov nurjumine?



Assotsiatiivsed järgnevused, jadad pööravad sama kujundi tähenduse teistpidi, või täpsemini mingi nurga alla. Vahel jääb lahtiseks, mille või kellega räägitakse. Kes on «Sina», kes «tema», ning «minagi» kipub muutuma mõist(ata)mismängu objektiks.



Hetkiti lausa kummituslikku õõva tekitavad tekstid, kus keegi (luuletus?) nõuab ja urgitseb, et kirjutav «mina» teda kirjutaks. «Kirjuta mind!» nõuab keegi. Jajah, see kummituslik maania või kirjutamishaigus, see on mulle tuttav hullumeelsuse invariant.



Kui mu jutust nüüd jäi mulje, et Krull on end unustanud mängude ja teooria maile ning rändab jälle kuskil kosmose servaaladel, kuhu lihtsurelikul asja pole, siis palun andeks. Tegelikult on «Neli korda neli» kirjutatud pigem lihtsas, nõtkes, poeetilises, kergesti jälgitavas proosaluulekeeles ning enamik tekstest vaatleb ilma lüüriliselt, lihtsalt. Vaid tumemeelne vaim võib sinna sisse lugeda tolle hämmingu keelekontakti keerulisuse või koguni võimatuse ees.



Lühikesed, tabavad laused, kordused, looduspildid, väikesed kavalad lood. Jah, Krull räägib siin tõesti ka tillukesi terviklikke lugusid, mis võivad raamatu edenedes tagasi tulla ja jätkuda. Kas või nt etüüd taigas viina võtvatest meestest, kes helikopteriga järve kohale lendavad, et ujuma minna, ning selle siis juhita unustavad...



On ka põikeid mütoloogiasse, antiiki, kurva koera blues-unenägu («õnnetu seksikas unevihm»). Ning vähemasti üks luuletus, kus pole mingit kommunikatsioonimetafüüsilist kõhklust ega küsimist.



Üks selge, jumaldav tunnistus ja tunnustus, mil grippi põdev, köhiv ja rögisev «mina» on kutsunud külla tüdruku, ja nüüd too... Noh, kuulake: «Magad mu kõrval. Maailma kõige ilusam tüdruk. / Juuksed sassis padjal. Soojus teki all, / kõrvalest kergelt õhetamas. / Su nina kui väike radiaator vastu mu rinnakorvi. /- - -/» Sinna juurde veel enesesarjamine «Olen ju loll nagu loom».



See on kui tulise teismelise poisikese kirjutet lembetekst, vaid selle vahega, et teismelisel poisikesel pole toda läbikogemist ja keeletaju ja oskust veel olemas, et nii öelda. Jah, tema – kas või ilmavaluleja Max Harnoon – saaks Krulli pääle vaid kade olla, et too nii ilusasti öelda, kirjutada mõistab. Nii võiks ehk öelda kogu tolle raamatu kohta.

Tagasi üles