Kaks klassikut kooliteatris

Messina kuberneri tütar Hero (Kaisa Kattai, paremal) ja tema teenija Ursula (Merilin Reede) VHK teatrikooli lõpuetenduses «Palju kära ei millestki». Foto: Ülar Mändmets / Theatrum

Juhendajad, igavesti kõnelev draamaklassika ja noorte elus energiate põimumine annavad elusale elule lisavõimalusi. Ja siin ei ole kõige tähtsam, et noored tegijad oma elukutseks teatri seaks.

Vastupidiselt eestikeelses kultuuriruumis aastaid esile tiritud teemadele, mis noortele (mulle tundub, et kuidagi vägisi) külge kleebitud – kooli- ja koduvägivald, narkomaania ja alkoholisõltuvus, seksuaalne lodevus –, valis vanalinna hariduskolleegiumi (VHK) nüüdne teatrilend diplomilavastuseks William Shakespeare’i näidendi «Palju kära ei millestki». Samasuguse arukuse rea peal on ka Riinimanda teatri keskkoolipoisid, kes mängivad (tunnustused Jõgeva ja Saaremaa kooliteatrite festivalilt) Mart Kivastiku näidendit «Teener».

Üks paljudest põhjustest, miks just need kaks kooliteatrist esile tõsta, on peale aruka mängumaterjalivaliku ka see, et just VHK ja Rapla on viimasel kümnendil meie suurde teatripilti silmapaistvaid näitlejaisiksusi ja lavastajaidki märgatavalt juurde andnud.

Kindlasti tekib selle loo mõnel lugejal soov vaimukas olla ning öelda, et Kivastikku ja Shakespeare’i ühele pulgale panna ei saa. Tõsi on, et ega meist keegi kunagi teada ei saa, kas Kivastiku näidendeid ka 500 aasta pärast mängitakse ning kas selline teatritegemine ja -vaatamine on siis üldse alles, aga mul on tunne, et Kivastik ja Shakespeare on tehtud ühest puust. Mingi igavene on nende mõlema kirjutamises sees ning mul on tunne, et selle tunnevad proovides ja mängides ära ka noored.

Vähe kära

Tõsi on, et väärtushinnangute kujunemine ja vastuvõtmine just noores eas sõltub sellest, kes nende juurde juhatab. Kuidas ja miks – see on peenem teema. Rapla koolipoisse juhib ja on ka tüki lavastaja Valter Uusberg, VHK lapsi õpetab ja lavastab Lembit Peterson.

Viimase kursusekaaslane Peeter Volkonski on öelnud, et tõlked vananevad. Et Shakespeare’i senised eestindused on kirjanduslikud ja pole lavalised. «Need ei ole lavalised ja teine asi on loomulikult see, et keel on muutunud,» ütleb Volkonski. «Nelikümmend aastat on möödas. Ikka tuleb tõlkida. See puudutab eriti näitemänge, aga ka tõlkeid üleüldse. Tõlke vanuseks loetakse 30 aastat...»

Ma olin siis ja siin Volkonskiga väga nõus, et teatrilavalt kõlav keel peab elus olema ja seks teda ikka uuendama peab.

VHK noored mängisid «Palju kära ei millestki» aga Georg Meri tõlkes ja see oli omaette väärtus. Keel jäi kõrva kinni. Just keele ilu hakkas peas mängima. Ja jälle ma usun, et see juhtus nii ka noorte inimestega, kes neid sõnu ütlesid, ja just sellepärast, et see erines argikeelest.

See erinevus oli sedapuhku rikkus, niisama kui see, et Peterson Shakespeare’i, mulle tundub, väga ei kärpinud, vaid lasi noortel ja nende pisut vanematel kolleegidel ses töös kogu teksti ette mängida.

Vastupidiselt sellele oli Uusberg Kivastiku näidendit lühemaks kärpinud. Põhjus proosaline – nimelt näeb kooliteatrite festivali kord ette, et näidatav ei tohi olla pikem kui tund.

Ma tahan öelda, et kooliteatri puhul – kahjuks hakkab see suures teatripildis kaduma – on lavastaja ka ettemõtlev õpetaja ja eeskuju. Peterson ja Uusberg seda on, ilmselt ka elus. Nõudlikkus ja samas tolerants on lavastaja omadused, mis tähtsad teiste seas kunstilise elamuse saavutamiseks mis tahes vanustele laval, lava taga, ees või ümber olijatele.

Palju villa

Uusberg ütleb oma praegusi teatritegijaid iseloomustades, et harva juhtub, kui Raplas on kolm noort poissi, kes ühel ajal tahavad ja on valmis tõsiselt teatriga kokku puutuma. Siinkohal tahan rõhutada, et kõik need kolm on tähelepanu väärt ja seda ka saanud oma muudes tegemistes, olgu siis kõigi musikaalsus või tuleval aastal keskkooli lõpetava Eerik Robert Otsa reaalainete õpingud.

Poisid mängivad endast vanemaid ja saavad sellega hakkama. Küsisin vürsti mängivalt Ursel Tilgalt pärast etendust, kas ta on oma rolli loomiseks Jüri Järvetilt šnitti võtnud. Olin kuulnud nimelt Tilga suust Järvetile iseloomulikke intonatsioone. Sain vastuseks, et ei, ta püüdis hoopis imiteerida Aarne Üksküla. No muidugi, saan siis aru – Üksküla tegi Järvetit ja Tilk Üksküla ja tekkiski üle aegade side.

Petersonil on mängus kaks koosseisu ning ta kutsus noortega kaasa mängima ka mõned oma näitlejad. See võimalus ilmselt inspireeris nii noori kui ka Jaak Johansoni ja Helvin Kaljulat. Inspiratsioon on sünergia ennekõike ja seda oli Püha Katariina kiriku mängupaigas selgelt tunda.

Ma ei hakka siin rääkima Petersoni noortest ükshaaval, aga nad olid lõpulaulu esitades ikka väga koosmeelsed, erinevatest kõnnakutest ja omanäolisusest rääkimata.

Naljakas on seda öelda, aga nii Rapla kui ka VHK noored on teatrit tehes saanud inimeseks saamise lisavõimaluse. Siin on paslik korrata ka Ülo Vooglaiu tarkust, et kui ühiskonna alused muutuvad mänguliseks, hakkavad tõsised inimesed teatrit tegema ja teised samasugused tulevad seda vaatama.

Kooliteater

William Shakespeare,

«Palju kära ei millestki»

Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikool

Lavastaja Lembit Peterson

Mart Kivastik,

«Teener»

Rapla Riinimanda teater

Lavastaja Valter Uusberg