Lavastaja Galina Voltšek: vaataja tuleb mugavast tugitoolist välja paisata

Kui sa pole inimesena loo juures, on see vaatajale esimesest hetkest selge, on lavastaja Galina Voltšek kindel. Foto: Erakogu

Teater. Näidendit ei saa luua ükskõikselt, usub lavastaja Galina Voltšek.

Juba 7.–8. juunil annab Tallinnas etendusi Moskva legendaarne teater Sovremennik. Silmapaistva lavastaja ja teatri kunstilise juhi Galina Voltšekiga vestles Jelena Skulskaja.

Minu meelest on uuenduslikud, avangardistlikud, sürrealistlikud ja muud otsingud teatrikunstis võimalikud ainult stabiilse ja täisväärtusliku psühholoogilise teatri olemasolul, mis kujundab omaenda eripärase ja elava inimtunnete kosmose. Milliseks hindate praegu psühholoogilise teatri olukorda Venemaa ja maailma teatrilavadel?

Ma toetan kogu hingest teie lausutut. Teatri peamine instrument, otsustav instrument, on ju inimene, näitleja. Näidendi võib luua ilma dekoratsioonide, valguse, kostüümideta. Parem muidugi, kui need on olemas ja veel andega valmistatud. Aga äärmisel juhul saab ka nendeta hakkama. Kui tugevasti pingutada, saab hakkama isegi ilma näidendita. Aga ilma näitlejata, kes ei ole ainult lavastaja ideede elluviija, vaid tinglikult ka kontakt vaatajatega, ilma temata ei saa kuidagi.

Inimesed ei tule teatrisse teadmiste järele, kuulama võõraid mõtteid, isegi kui need peaksid olema sügava sisuga. Saalis viibiv vaataja ootab vaimset vapustust, hinge mõjutamist. Reaktsioon võib olla naer, pisarad, mis iganes, peale külma kaalutluse. Need, kes eitavad psühholoogilist teatrit, jõuavad paratamatult tupikusse. See ei tähenda loomulikult, nagu peaks psühholoogiline teater olema ainult olmeline. See on teine äärmus.

Näitleja laval, millises žanris, millises eksperimentaalses vormis ta ka ei esineks, toetub alati inim­psühholoogiale. Just see seob teda vaatajaga, just selle kaudu tekib sild lava ja saali vahel.

Praegu valitsevad lammutajad, kes eitavad kõike, mis on olnud enne neid. Võin rääkida ainult sellest, mida ise tean. Just nii juhtub praegu Moskvas. Aga see läheb kindlasti mööda, sest selles peitub konflikt nendega, kelle pärast üldse teatrit tehakse – vaatajatega. Taas poeb kõik keldritesse, poolpõrandaalustele lavadele, kus lavastajad ja näitlejad otsivad taga nurka visatud vana, otsivad meetodeid, millega, nagu mul on kombeks öelda, paisata vaataja välja mugavast tugitoolist, mõjutada emotsionaalselt. Siin ei saa aga kuidagi läbi ilma psühholoogilise teatrita, mis võimaldab näitlejail tõusta meisterlikkuse tippu.

Suurem osa teie teatri etendusi on laval aastaid ja neid peetakse aastaid teravalt nüüdisaegseks. Niisiis on neis osavalt ühendatud aktuaalsus ja igavesed probleemid. Millised tänapäeva jooned teid erutavad, mis paneb teid rõõmustama või vihastama? Mida peab Sovremennik kajastama ja mis jätab teda külmaks?

Näidendit ei saa luua ükskõikselt. Kui sa pole inimesena loo juures, kui sind ei huvita inimesed, kellest kõneled, on see vaatajale esimesest hetkest selge. Seepärast pole mõtet kajastada hetkesündmusi – me pole ju ajaleht. Et tähtsaid küsimusi välja selgitada ja sõnastada, on vajalik distants.

Mulle pakub huvi jälgida, kuidas aeg inimest muudab. Sugugi mitte alati paremuse poole. Ma ei pea siin silmas vananemist. Väljast peale surutud väärtused muutuvad millegipärast palju olulisemaks kui see, mida inimene ise tunneb. Selles umbusus oma olemuse vastu, suvaliste ebajumalate sunnitud kummardamises avaldub minu meelest tänapäeva üks sügavamaid konflikte.

Te toote järjepidevalt teatrisse noori lavastajaid. Tallinnaski mängite «Sügissonaati», mille lavastaja on Jekaterina Polovtseva. Kuidas te neid noori välja valite? Kuidas nad õpivad Sovremennikusse sulanduma? Kas te osalete nende töös, aitate neid? Kes noortest on teie meelest kõige huvipakkuvam?

Alustuseks tahan öelda, et olen väga rahul kõigi kolme Katja Polovtseva etendusega, mida meie teater mängib: «Kenake», «Võõras» väikesel laval ja «Sügissonaat» suurel. Ma olen huviga jälginud, kuidas arenevad veel kaks meie noort lavastajat Kirill Võtoptov ja Jegor Peregudov. Nelja aasta eest mõtlesime välja projekti «Katsetused», millesse kutsume lavastajaks õppivaid tudengeid. Projektis osalemine eeldab, et algaja lavastaja valib ise materjali, räägib ise läbi meie trupi näitlejatega. See on samuti elukutse osa – oskus panna mõte näitleja peas idanema. Kui etendus on peaaegu küps, pakume lavastajale meie väikest lava. Siin võib ta luua endale vajaliku mikrokosmose. Vaatama tuleb kogu trupp, vaatama ja arutama. Mõni lavastaja saab seejärel kutse päriselt tööle hakata, mõni siiski mitte. Ülesanne ongi ju leida neid, kes suudavad end huvitavalt väljendada just meie kunstilises maailmas.

Teie teatris töötavad näitlejad, kes ajapikku omandavad kuvandi, mis ei ole otseselt seotud esitatavate rollidega. See tähendab, neist saavad isiksused, kellesse vaataja suhtub austusega ka väljaspool teatrit: Marina Nejelova. Lia Ahhedžakova, Valentin Gaft, Tšulpan Hamatova, paljud teised. Kuidas teie teatris isiksust kasvatatakse? Näitleja on ju äärmiselt sõltuv, tal on raske isiksuseks saada.

See on suur eksitus. Isiksuseks võib saada igas elukutses ja näitlejal on see isegi lihtsam kui paljudel teistel. Küsimus on selles, kuidas suhtuda oma andesse. Kui pidada seda lähtekohaks, millelt võtta ette lakkamatuid otsinguid, mille baasil end täiendada, siis on see otse loomulik tagajärg.

Kõigile Sovremenniku austajatele on teada teatri ajalugu ja põhimõtted, millele see on rajatud. Öelge palun, mis on praeguses Sovremennikus endistviisi ja mis on põhjalikult muutunud?

Meil läheb juba kuues aastakümme ja oleks imelik, kui oleksime samasugused nagu sünni ajal. Teater on ju elav organism. Algsele kommunismile tegi juba 1964. aastal lõpu Oleg Jefremov, kes kutsus meid kokku ja teatas, et pole vaja ennast petta. Me pole enam stuudio, kaheksa aastaga on see vaim haihtunud ja oleme saanud normaalseks teatriks.

Jefremov eemaldas meie nimetusest sõna «stuudio». Sellest ajast saadik on palju muutunud. Eelkõige näitlejate suhtumine teatrisse. Paljudele on see nüüd koht, kus töötada võtete või muude asjatoimetuste vahel. See kurvastab mind väga. Aga ikkagi, kui ma vaatan meie noori näitlejaid, kellesse kõigisse ma usun, kui ma näen nende pühendumist teatrile, siis tundub, et põhiline pole siiski kadunud.

Teie teater käis Tallinnas kaheteistkümne aasta eest. Mis on olnud märkimisväärsemad sündmused teatri elus vahepealsetel aastatel?

Kui ma neid üles lugema hakkaksin, istuksime siin hommikuni. On olnud võite ja mitte ainult, on olnud hiilgavaid gastrolle, näiteks Londonis. Ei, parem räägin vaid kahest asjast. Oma 50. sünnipäeva tähistasime risti vastupidi sellele, kuidas peaks sünnipäeva tähistama: üksinda oma ustavate vaatajatega. See oli vapustav. Ja teine asi: trupp on tunduvalt noorenenud ja uuenenud. Ma näen paljudes noortes tugevat potentsiaali.

Millised on teatri suhted vaatajatega? Kas nad on juhuslikud inimesed? Ustavad poolehoidjad? Kogenud teatriarmastajad? Milline on teie teatri praeguse saali vaim?

Viimastel aastatel on meie saal tugevasti noorenenud, mis minu meelest on imetore. Ma ei ole oma eakaaslaste vastu, olen nendega läbi käinud viis aastakümmet, aga uuenemine on omane kõigile elavatele organismidele ning ma olen rõõmus, kui meile tuleb uusi inimesi, ja mitte ainult tuleb, vaid ka jääb.

Kuidas te suhtute laval tabude murdmisse: vandumisse, roppustesse ja muudesse moodsate lavastuste tunnustesse? Ahvatlus tabu rikkuda saab kesta vist ainult seni, kuni tabu ise rangelt kehtib?

Raske küsimus. Vandumisse tavaelus suhtun tülgastusega. See üldiselt ei sobi inimestele. Kuid laval võib see olla vajalik, iseloomustada tegelaskuju või olukorda, millesse ta on sattunud. Võib küll proovida sellest mööda hiilida. Näiteks etenduses «Emaisapoegkoer» oli näitlejannal ja lavastajal kohe hädasti vaja üht teravat, aga siiski arusaadava mõttega sõna.

Nad leidsidki selle, mõtlesid välja eufemismi, roppuse asemel sõna «putkavaht». Eks ole, kõik saavad aru? Emotsioon on sama, aga ei lõika kõrva. Muide, meil jookseb ka etendus «Anarhia», mille tõi lavale Garik Sukatšov. Selle kangelased on punkbändi muusikud, kelle sõnavara on neile omane ja seda pole mitte vähe. Ma olin sellele väga vastu, aga Garik ning Miša Jefremov ja Vasja Mištšenko (mõlemad mängivad «Anarhias») lõpuks «seljatasid» mind. Õnneks pole ärritunud kirju veel saabunud. Ptüi-ptüi!

Kuidas te suhtute tänapäeva draamateatri püüetesse hakkama saada ilma sõnata? Ilma täisväärtusliku dramaturgiata, püüetega asendada see plastika, muusika, füüsilise väljendusrikkusega?

Kui see on kunstiliselt õigustatud, kui selles on oma mõte, kui ma saan aru, miks see on nii ja mitte teisiti, kui ma näen selle taga inimest, tema valu, tema probleeme, siis on see suurepärane. Kui palju olen ma oma eluajal näinud näidendeid, kus kõik on õigesti, otse õpiku järgi, aga igavusest vajuvad silmad kinni.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.