Kultuurisoovitused

Tattninadest meestebändiks

Joviaalne viisik: vasakult Jaanus Viskar (bass), Matias Leima (viiul), Artur Linnus (akordion), Jalmar Vabarna (laul ja kitarr), Martin Kütt (trummid).

FOTO: Maris Savik

Viis meest, kümme aastat, neli kauamängivat, üle kolmesaja kontserdi kümnes riigis, sületäis auhindu, tuhanded fännid ja see on alles algus – just nii ütleb setu folkrokkpunt Zetod enda kohta kümnenda tegevusaasta juubelil.

Pooletuhandepealine publik ajab käed taeva poole. Nad tunnevad end hästi ja nad karjuvad nii, kuis suudavad. Kõlavad esimesed kitarririfid, karmoška- ja viiulimeloodiad ning trummirütmid. Laul võib alata. 

Kes kaasa laulda ei oska, see jorutab niisama, aga jorutab, sest lavalt kostab leelo, ja leelo on loodud üheslaulmiseks. Kultuurikauged seda puhtalt tarbida ei suuda – on teine liialt kange. Kuid õnneks on menubänd Zetod juba viimased kümme aastat pakkunud selle lahjendatud versiooni.

Nii väga lahja see enam polegi, sest nädala keskel toimunud juubelikontserdil, kus ühtlasi esitati uut plaati «Lätsi kõrtsu», kanti ette kolmehäälne arhailine setu meestelaul, mis kõlab ürgselt ja võimsalt.
Zetod on oma nišis jõudnud kaugemale kui ükskõik milline teine pärimusmuusikal baseeruv bänd Eestis. Nad on Setumaa biitlid ja kohalike biitlitena annetasid nemadki nädala keskel toimunud kontserdi annetuspileti tulu kohalikule lasteaiale mänguväljaku ehitamiseks.

«See on meil juba vana traditsioon, et teeme vähemalt korra aastas heategevusliku kontserdi,» ütleb bändi akordionist Artur Linnus.


Veel eelmisel aastal ainult erilubade alusel bändi teinud mees on lõpuks vaba. Ajateenistus on läbi ja ilmsesti ei pea Vanemuise uus juht Toomas Peterson tegema seda, mida tegi tema eelkäija Paavo Nõgene. Viimane pöördus nii kaitseressursside ameti kui ka presidendi kantselei poole palvega vabastada Linnus ajateenistusest, sest vastasel juhul tulnuks menuetendus «Peko», mille bänd on Zetod, ära jätta.

Pahane kultuuripolitsei
Täpselt nii kurioosne ja hämmastav, kui on olnud Linnuse vabaks nõudmine, on olnud ka bändi saamislugu. 2003. aastal käis toonane Viljandi kultuurikolledži pärimuskultuuri õppejõud Ene Lukka-Jegikjan välja idee kutsuda kokku setu poiste bänd, sest kihnlastel ju oma juba oli.

Päeval, mil hakati bändi kokku panema, läksid ka Zetode lapseohtu laulja Jalmar Vabarna ja bassimees Jaanus Viskar kohale ning esitasid kitarride saatel «Põdralaulu», mis on tänini Zetode populaarsemaid lugusid.

«Meid valiti Jaanusega välja ning lubati parimad trummarid leida, et punki tegema hakata,» kirjeldab Vabarna. «Mul tuli aga mõte, et punki ei saa akordionita teha, ja kutsusin oma onupoja Artur Linnuse kah bändi.

Ma ei tea, mis mul arus oli, sest toona ei osanud Artur muud teha, kui ainult pussu lasta.»
Samas, kui poisid iseendid nautisid ja end üleni bändi tegemisse matsid, ei tahtnud tulihingelised setu kultuuripolitseinikud Zetodest undki näha – rikkusid ju need lapseohtu tattninad esivanemate traditsioone, lisades arhailisele leelole jubedad kitarriakordid ja trummipõrina.

Eks toona kõlas laulgi 13–16-aastaste poisikeste suust rohkem kikka kiremisena. Ent poiste soontes voolab setu veri ja setu veri ei värise. Isegi mitte siis, kui vihane kultuuripolitseinik kärkima tuleb.

Fänne peab arvestama
Aga ei saanud hullem. Läks hoopis järjest paremaks. Läks lausa nii heaks, et Zetodele kuulub Viljandi pärimusmuusika festivali publikurekord: umbes 8000 pealtvaatajat live’is pluss 4000 kaasaelajat veebis.

Ja nende neljas kauamängiv on sügavam kui eelmised. Loogiline ka, on ju poisid koos bändiga kasvanud ja arenenud ning vastupidi.

«Tegelikult on nii, et meie oma aruga oleksime juba ammu tõsist muusikat teinud, aga meie noored fännid poleks sellest aru saanud,» viskab bassimees Jaanus Viskar nalja. «Nüüd on aga meie väiksed fännid ka suureks kasvanud ja mõistavad tõsist meestelaulu.»

Nüüd, kümme aastat hiljem ajale tagasi vaadates, tunnistavad poisid kui ühest suust, et Zetod on bänd suure tähega. «Me oleme algusest peale olnud bänd, nagu üks bänd olema peab: higi, valu, pisarad, edu, veri, raha, naised, seks ja rock’n’roll – kõik head asjad,» loetleb laulja ja kitarrist Vabarna talle omases rõõmsas tujus.

«Kümme aastat on bändi tegemiseks pikk aeg ja ma võin öelda, et selle ajaga võib isegi ära väsida, aga meie oleme alles suureks kasvanud ja ehk hakkab õige bändi tegemine alles nüüd pihta,» lisab ta mõtlikult.

Vabarna ei salga, et kui ühes bändis on kõik setud koos, siis nalja pole, sest igaüks tahab oma. «Õnneks on aga poistel huumor oma koha peal ja lõpuks on need hädad-tülid tühi-tähi,» tõdeb ta. «Tähtis on, et mehed oleksid sõbrad.»
Ta loodab, et ühel päeval saaks bänd pidada ka 40 aasta juubelit.

Arvamus

Ando Kiviberg

Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja

Mäletan, et idee panna noored setu poisid nende omakultuuri võtmes pop-rock’i tegema oli toona põnevust tekitav ja on selle seltskonna praeguseks välja viinud menuni, mida ei ole saanud nautida ükski teine pärimusmuusikat arranžeeriv Eesti kooslus.

Zetod on noored nägusad poisid, kes mõjuvad peavoolutajate kõrval tänu eriomasele kultuuritaustale eksootilisena. Lisaks lavaline sarm ning maitsekad, nutikad ja vägised rahvalaulude-pillilugude «traadised» seaded, mis tekitavad pärimusmuusikavõõramaski kuulajas põnevust ja ka äratundmist.

Tagasi üles