Ununenud unistused elustuvad unes... ja ilmsi

Urmas Alender Foto: Käsmu kaunid kontserdid

Peegelsile hülgehall meri, pea kohal sama hall taevalaotus, paar nukrat vihmapiiska… Romantiliselt kaasamängiv taustsüsteem. Just nii algas Urmas Alenderi 60. sünniaastapäevale pühendatud õhtu Käsmu kaunite kontsertide sarja lõpetuseks.

Alender on eesti muusikas vaieldamatult üks liigutavamaid ja andekamaid lauljaid, kelle looming – nüüd võib juba julgelt öelda küll – on siin maalapikesel saanud märkamatult surematuks, nagu näiteks Valgrega on juhtunud. Mitte et ma selles kunagi kahelnud oleks – minu plikapõlve iidol ja õhkamisobjekt, nagu Urmas oli… Uus põlvkond inimesi on peale kasvanud, kelle jaoks need laulud on omaseks saanud täiesti teisel viisil.

Võib-olla ei ole ma ka kõige õigem inimene just seda kontserti hindama, sest teate ju küll, kui keegi on iidol, siis osatakse laule peast, ollakse neid sadu kordi originaalesituses kuulnud ja need omale mällu söövitanud ning iga väiksemgi kõrvalekalle algsest tundub pühaduserüvetamisena. See oligi mu suurim kartus enne kontserti. Õnneks enamjaolt asjatu. Eesti praegune lauljaparemik vallutas ligi kolmeks tunniks lava ja haaras meeletu rahvamassi endaga – kes rohkem, kes vähem.

Üllatuslikul kombel tiris mind hinge-ja meeltpidi kaasa just Taavi Peterson, kes oma karismaatilisel moel tõi kõige enam lavale ka elusa Alenderi hingust. Temas on midagi olemuslikku, mis meenutas mulle eriti kirkalt just esimest live’i kogemust näitlevast lauljast Alenderist 80ndate alguse Noorsooteatri kultusetendusest «Johnny». Nii siiras, nii erinev oma kaasaegsetest. Käsmu õhtu üks ülevhetki oligi see, kui laval musitseerisid vaid Taavi ja kitarr. Üdini alenderlik ja äratundmisrõõmu tekitav.

Kogu õhtu kõlasid lavalt  just Alenderi kui sooloartisti laulud, need, mis ehk laiemale üldsusele paljuski teadmata-tundmatagi, kuid tema tundlikult kirglikku ja vastuolulist loomust kõige ehedamalt tabavad. Tütar Yoko, kava kunstiline nõunik,  teab ju vast kõige paremini, mis tema isa hingekeeli puudutas ja südame valutama pani. Rannapi poploomingut esitades avaldus enamasti just Alender kui  ignorantne ja üleolev rokkartist.  See oli ilmselt siis taotluslik. Pahad poisid ju meeldivad massidele ja tüdrukutele. Ja millised (tüdrukute)massid 80ndate Ruja kontserte vallutasid, mäletavad paljud keskealised.

Urmas oli näitleja, see kumas läbi kõigist tema etteastetest. Iga tema lauldud lugu oli otsekui väike etendus. Ja etenduses juhtub nii, et kui esimeses vaatuses on laval püss, siis viimases vaatuses tehakse sellega ka pauku. Kontsert kulmineeruski kahtlemata selle n-ö pauguga finaalis, kus kogu aja lava tagaseinal olevale ekraanile projitseeriti Alender ise, kes kandis Doris Kareva imekauni «Valgusemaastike» teksti bändikaaslase Nõgisto viisistatuna iga platsilviibijani ja nõustun 100 protsenti ütlejaga, kes kunagi kuskil väitis, et see laul võinuks vabalt olla Tõnis Mägi «Koidu» ja Alo Matiiseni laulude kõrval üks ärkamisaja hümne. Miks ta selleks ei saanud, on juba omaette ja vaieldav teema. Ent üks mis kindel – näideldud ei olnud need pisarad, mis laulja silmis helklevad. Lõpuni Eestimaa pärast südant valutavaks jäi Urmas Alender oma õnnetu lõpuni.

«Vana kloun» Tanel Padari esituses kõlas veenvalt ja vokaalselt meisterlikult. Üks paremaid interpreteeringuid õhtu jooksul. Oli häid tõlgendusi teisigi: Ott Leplandilt, Sandra Nurmsalu kollase koera lugu, Tanel Padari «Kadunud poeg» või lõpulaul «Minu Eestimaa». Usun, et on vastuvaidlejaid, näiteks džässiinimesed, kes nautisid enim ehk Kärt Tomingase võluvat viisivõttu. Miks ei võikski niimoodi seda muusikat ka esitada, kuid nagu mainisin, läksin otsima sellelt kontserdilt siiski Alenderit ja seda hingust, mida mäletan olevat elava trubaduuri esinemistel. Džäss ja Alender on teineteisest minu mõistmist mööda valgusaastate kaugusel. Aga las olla pealegi…Elus ja elav muusika arenebki omasoodu ja omandab uusi ilmeid.

Kohati häirisid rütmilised ja  muusikalised ebakõlad solistide ja ansambli vahel.

Paljud laulud päästis taustavokaal – Marvi Vallaste eelkõige oma sensuaalse tämbri ja rohke lavakogemusega. Teda oleks hea meelega soleerimaski kuulanud.

Suvetuuridega hõivatud laulusolistidel nappis ilmselt aega, et ühtse ansamblina koos kõlama hakata. Ansamblist jäid eredana meelde Aleksei Saksa vaskpillisoolod ja Robert Jürjendali kitarrikäigud. Viimased kaks olid ka kogu kontserdi loomingulised isad. Ja kiidusõnad sellele, kes tuli mõttele panna õhtu peakangelase hääl muusikapalade vahele kõnelema – see tuli otsekui teiselt poolt vett ja sulatas kava orgaaniliseks tervikuks.

Mäletan teismeeast naiivset unistust sellest, et kunagi aastate pärast ei oleks minu jaoks kadunud Alenderi muusikas see miski, mis  paneb ikka ja jälle hinge helisema ja mängib tundekeeltel. Eile see juhtus taas ning ununenud unistused elustusid ühtäkki ilmsi.

--

Suur juubelikontsert  Urmas Alender 60

Käsmus, 13. juuni 2013