Vallatud estoonlased vastses vabariigis

«Kosjasõidu» stseene Vaatleja toimetuses tahaks vaatlema jäädagi, loo aktuaalsus on väljaspool kahtlust: René Soom, Urmas Põldma (taga), Olari Viikholm, Priit Volmer. Foto: Teater Varius

Teatri Varius uuslavastus «Viis kuud Vildega» pulbitseb elurõõmust ning šampanjana kihisevast mängulustist.

Mängule žanrit külge riputada oleks kunsttükk omaette, aga tundub, et vägisi tendeerib Varius muusikateatriks! Ega see olegi uudis, paralleelselt kirjandusele keskendumisega köidab autorlavastajat Heidi Sarapuud aastaid meie teatrilugu, iseäranis eredad isiksused muusikateatris.

Teatriõhtu vältel näeme kärmet kokkuvõtet ooperist «Traviata», vahvaid katkendeid operetist «Lõbus talupoeg», värvikaid stseene laulumängust «Kosjasõit» ja muud nipet-näpet. Ooper-Kvartett koos muusikajuhi Hain Hõlpusega loob orkestri illusiooni.

Lavastuse kavaleht annab teada: «Kohtume «Estonia» 1918/19. hooaja silmapaistvate lauljate, näitejuhtide ja teatri dramaturgi Eduard Vildega.» Kavaleht täpsustab sedagi, et lavastus sündis koostöös Juuru vallaga, kus 22. juunil on kavas «Viis kuud Vildega» ettekanne vabas õhus, Mahtra sõjaväljal.

Lavastuse ilme kujundavadki lauljad, kes Variuses ikka olnud üksiti, või koguni eelkõige, sarmikad draamanäitlejad. Neist näitlevatest lauljatest või laulvatest näitlejatest kiirgab energiat ja vaimusädet, millesarnast iga päev ei kohta.

Staažikaim variuslane René Soom ilmub sedakorda innukalt teatrikunstile pühenduva Karl Viitoli rollis. Priit Volmer on Benno Hansenit Variuse laval kehastanud varemgi, seekord jätkab ta mõnuga boheemlasest elunautleja mängimist, kel teravmeelsuse kaitsekihi all varjus isikupärane nukrus.

Muide, alkoholikuradi teema on näidendis võrdlemisi valdav, aga tonaalsus pigem vabastav kui hoiatav. Urmas Põldma etendab mahlakalt ja muhedalt Alfred Sällikut. Laulumeeste trio naerutab publikut heldelt.

Lõbusa groteskse liikumisseadega kuplee «Jalaväemees, suurtükimees ja ratsaväemees» on pööraselt naljakas number. «Lõbus talupoeg» tekitab suisa nostalgia täisverelise opereti järele. Südamlikult ja üha ajakohasemalt kõlab poisikese Heinerle ja tema ema duett rahapuudusest. Kätlin Truus pillab Olga Mikk-Olaku rolli paar nipsakat primadonna-knihvi, mis muudab lavaelu elavaks ja humoorikaks. Tundlikke noote lisab nooruke Kaspar Gräzin.

Tema roll, Juuru poiss Kaarel Vilks, on pealegi ajalooline isik. Poisi kiindumus teatrisse, eriti aga lugemiskirg, vaimustus Vilde romaanist «Mahtra sõda», teeb südame soojaks.

Teatrijuht Karl Jungholzi, keda mõistame kujutleda tõsise pedantsevõitu mehena, mängib Variuse uustulnukana Olari Viikholm. Tema esinduslik kuju ja vana kooli väärikus passib Jungholziks suurepäraselt. Kui aga Karl saab võimaluse ise esineda, välgatab temagi silmis kelm kuradike. August Kitzbergi – Juhan Simmi «Kosjasõidu» stseene Vaatleja toimetuses tahaks vaatlema jäädagi, loo aktuaalsus on väljaspool kahtlust.

Vallatus teatraalses seltskonnas on Vildele kitsimalt isikupära loovutatud, tema isiksuse mastaapi pole lihtne avada. Peeter Kaljumäe osaks jääb kirjaniku vaatlev distantspilk, kuigi võib aimata, et näitleja tahaks pigem kaasa möllata kui jälgida, «kuidas nad mässavad». Näitemängu oleks võinud mahutada katkendi Vilde draamast «Side», praegu mõjusid «Side» osaraamatud lunastamata vekslina.

Variuse lavastustele on ikka omased nükked nüüdisaega. Seekordses laulus-mängus näikse need alltekstid peidetumad. Kummatigi, kui alguses Vildet tervitavad estoonlased on siiralt uhked vastse Eesti Vabariigi üle, mõjub ülevoolav patriotism viivuks pea eneseirooniliselt.

Aga mõrkjas kõrvalmaik kaob kähku, alles jääb nakatav loomistahe. Eks ole see siin ja praegu kõige vajalikum sõnum: mängu kui loomingu usaldamine, elurõõmu hoidmine.

Uuslavastus

«Viis kuud Vildega»

Autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Kunstnik Karmo Mende. Muusikajuht Hain Hõlpus. Valgus- ja lavameister Raivo Parrik.

Osades Peeter Kaljumäe, René Soom, Priit Volmer, Kätlin Truus jt.

Teater Variuse esietendus

11. juunil Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis