3Pead: viisaastaku töö viljad on magusad

Erkki Tero, Annie Rist ja Janek Murd oma stuudios: enam ei kripelda midagi.

FOTO: Heikki Leis

Ansambli 3Pead kolmas plaat «10 tõmmet» on enamat kui kümme lugu. Kauaoodatud (alustatud 2008) album kehastab bändiliikmete Janek Murdi, Erkki Tero ja Annie Risti maailmavaadet, mis on positiivne, idealistlik, perfektsionistlik, lennukas ja vaba.

Kohtume boheemide ärikuningriigis, Telliskivi loomelinnakus, kus asuvad ka Janeki ja Erkki tööpesad. Kuna ilm on ilus, lähme õue varju alla, jäätmaalapikesele. Me ees vedeleb äravisatud kena Sony teler. Eelmisest sajandist. Mittedigitaalne rämps!

Korra vilus, räägime muusikakriitikast, õlle hinnast, peamiselt muusikast. Ühel hetkel on aeg panna uunikum käima.

Janek: Lint läks.

Erkki: See on pooletunnine kassett?

Pool tundi on pool, teine pool ka pool, ja mul on kotis üks kassett varuks.

Erkki: Oi-oi, siis läheb mitu tundi.

Tegelikult mitut tundi mul ei ole lehte kuhugi panna. Kuigi oli aastaid teada, et te plaati teete,  tuli see nagu välk selgest taevast.

Janek: Lõpuks ei oodatudki enam.

Erkki: Mida sa seal enam siis lubad. Parem juba käia järsku ja korraga välja. Võid ju endale mingeid tärmineid seada, aga kõige idiootsem on teha aja peale loomingut. Kellelgi ei ole seda vaja selleks kuupäevaks.  Õnneks sattusime üpris hõredasse aega. Põhiasjad, mis iga aasta tulevad, nagu Eplik ja Chalice, ei olegi sel aastal ilmunud.

«10 tõmmet» võiks olla selle suve plaat, nagu olid eelmisel aastal Vaiko Eplik ja Marten Kuningas?

Janek: Mõni on küll öelnud, et see jääb mulle nüüd suveks autosse, hea suveplaat. Helgus on meie muusika üks ots. Aga uuel plaadil on ka jõulisust.

Erkki: Helge muusika ei ole ainult suvel helge, kui seda kuulata talvel, siis ta päästab sind  teistpidi.

Valgust on teie muusikas. Äng on ka, aga see on lahti lauldud ja mängitud.

Janek: Kurvaks ei tohiks pärast selle plaadi kuulamist jääda, aga mõtlema ta võib panna. Suhteliselt päeva poole plaat.

Erkki: Ülespoole, mitte alla.

Kas olete omavahel plaadi kontseptsiooni selgeks rääkinud või olete lähtunud puhtalt kõladest?

Janek: See on film, mis on tehtud ilma stsenaariumita.

Erkki: Tegelikult oleme küll palju arutanud nende lugude filosoofilise kõla üle, et mis tunde nad jätavad, mis tunde jätavad need või teised saundid. Kuidas see meie maailm lõpuks kostab, see on meile ülimalt tähtis. Kõik lood on ühes vaimus ja heli ilule me oleme mõelnud.

Janek: Kõla kujuneb ikkagi välja tunnetuslikult.

Erkki: Sisulist filosoofiat seal väga ei ole, kui kuulaja viitsib, siis ta võib süveneda ja sõnadest midagi leida, aga seda pole mõtet ette kirjutada.

Plaat on teie nägemus maailmast.

Erkki: Jah, need lood nõudsid sellist helipilti, see pilt sai üpris täpselt kokku pandud.

Janek: Sahtlisse meil eriti alternatiivseid mikse ei jäänud.

Erkki: Töös oli alati üks ja ainus versioon.

Idealistlik lähenemine, on idee, lähete mööda seda, iga hinnaga.

Janek: Ei tekkinud helilisi erimeelsusi, et keegi arvaks, et mingi saund peaks olema hoopis ära keeratud või lahendus äraspidine. Keegi ei tahtnud asja kapi taha ära keerata.

Erkki: Või vee alla.

Janek: Või keerame midagi nii-öelda pekki. Juba lapsepõlves ma ei kuulanud mingit paduandergraundi, küll aga meeldisid põnevad artistid. Me keerasime saundid nii, et oleks mõnus, et oleks päris muusika.

Erkki: Et oleks nauditav.

See seletab ka ära mu üllatuse selle plaadi puhul: et ta kõlab nagu üks. Terviklikkus üllatas seetõttu, et lood on plaadile eri nurkadest ja aegadest kokku jooksnud – algkujul on need erinevalt kõlanud.

Janek: Tervik on oluline. Iga loo algusel, keskpaigal ja lõpul on terviku huvides alati eesmärk. Tõnu Pedaru rääkis ka albumi terviklikkusest, et tuleb teha plaate, mis ei ole lihtsalt lood, vaid mida kannab üks kontseptsioon.

Erkki: Plaate tehakse nii palju, et kui juba teha, siis selline, mida inimene viitsib kuulata algusest lõpuni. Täitelugudega plaati ei viitsi mitu korda kuulata.

Janek: Mille pärast mulle meeldivad tihti vanad albumid, et kõik on head lood. Tänapäeval öeldakse uute plaatide kohta: kümme lugu, kolm leidsin neist iTunesi, päris okei plaat. Tahtsime teha klassikalist tervikalbumit, kümme lugu, 42 mintsa.

Nägite ööd läbi vaeva?

Janek: Tihti tuli tööle veel arutelu või jämm või lõõgastus, mingi pakett otsa. Ma ei saa öelda, et me kella neljani oleks mingeid heebleid kruttinud. Aga tuli leida kõrvaltvaataja nägemus.

On tühi tunne ka? Teinekord, kui oled suure asjaga hakkama saanud, oled juba enne kujutlenud, et kui see on tehtud, siis on õnnis olla, eufooria. Tihti on aga hoopis vaakum.

Erkki: Ikka on nii, eriti vist Janekil, kes on ju füüsilise töö teinud kõigi lugude ja ridadega.

Janek: Jah, eile, kui ma kuulasin plaati, siis ma enam ei suutnud kuulata.

Erkki: Eile, kui oma stuudiost ära läksin, siis kuulsin tänavale, et sinu stuudio aknast hästi kõvasti mängis meie plaat.

Janek: Nüüd ongi pikaks ajaks kuulatud.

Kas sa nautisid kuulates või mõtlesid, et kurat, siin võinuks ikka heebli teisiti keerata ...

Janek: Ee, nautisin üldiselt. No oli paar asja ...

(Kahe mehe naer.)

Oli paar asja ikka!

Janek: Mõtlesin, et nendes miksides, mis sai enne tehtud, oli bass ja trumm isegi ... natuke ebatüüpilisem võib-olla. Ei, üldiselt ei muudaks mitte midagi. Lugu tehes kuulad seda tuhandeid kordi, iga ots, detail on nii läbi käidud. Väsimus ja tühja tunde teke on arusaadav. Aga auku ei teki, sest eks 3Pea tegemisega on mingid teised asjad tegemata jäänud.

Erkki: Ei ole mõtet end täiesti läbi põletada, energiat peab jätkuma pikaks ajaks.

Janek: Aga poolt paaki me alles ei jätnud. Ühest otsast voolab kütus välja, teisest otsast sisse. Ja kuni voolab, on hästi.

Suveplaane?

Erkki: Keegi ju ei teadnud, et see plaat tuleb, sellega seoses ei ole meil ka pakkumisi.

Janek: Augustis vist Aivar Tõnso kutsub mängima, ta küsis, kas on ikka piisavalt andergraund ja eksperimentaalne.

Erkki: Haahaahaah.

Janek: Siis ma ütlesin, et pigem on plaat progressiivne.

Hipirokk?

Janek: Ühest küljest on, teisest küljest ei ole.

Erkki: Määratlemata suund. Eksperimenteerimist meil ei ole, sest kõik on üsna selge.

Janek: Tõnis Kahu arvustuses Ekspressis käis muuhulgas läbi elektroonika ja estraad. Elektroonikat märgitakse meie puhul üldse palju. Teinekord ma tahaks kriitikule helistada ja küsida, kus ta seda elektroonikat seal kuulis.

Erkki: Kumbagi seal ei ole. See on lihtsustatud ettekujutus, et arvutis mingi elektrooniline lint jookseb ja sinna peale on istutatud laulu ja muud.

Janek: Meil on sees õnnelikuks olemise või lillelapse moment, sealt see hipijutt. Samuti on meil gospelimoment. Gospel on ju algupäraselt rõõmulaulud. Üritame ka suuremat sõnumit edasi anda, võimsalt, tiibadega.

Erkki: Naivismi on meil ka sees, aga minu arust toredal moel, mitte õõnsalt.

Rõõm on kuulda üle-40seid mehi, kes silmade põledes õhinal räägivad idealistlikku bändijuttu.

Janek: Idealism on meie muusikas tugevalt sees. Samuti me korjame üles teemasid, mis ei ole võib-olla cool’id. Räägime, mis on õnn, otsime elu mõtet. Me ei tee mingit pulli kogu aeg.

Erkki: Samas on materjalis huumorit, me ei ole surmtõsiselt püüdnud midagi hästi ilusat ja paikapanevat teha.

Janek: See muidugi võib kõik anda vale signaali, kujutataksegi ette, et oleme mingid lillelapsed, käime ringi paljajalu, sööme taimetoitu ja kõlistame kellukesi.

Olete ikka normaalsed inimesed.

Janek: Kui vaja on, paneme kitarrile fussi taha ja käristame nii, et kõrvus kumiseb. Need pooled on meis koos.

Kuhu edasi, kui kellade ja viledega on sadamasse sisse purjetatud?

Janek: Iseasi, kes on tervitamas. Ei ole kolme tuhandet inimest fotoaparaatidega. Mina tahaks, et me plaat jõuab võimalikult paljude inimesteni. See võib meeldida inimestele, kes meist midagi ei tea.

Erkki: See ei ole kitsale ringile suunatud muusika. See võib meeldida väga erinevas vanuses erinevatele inimestele, ja oleks hea, kui meie plaat nendeni jõuaks.

Te ei ole alternatiivbänd mingile kindlale sihtgrupile.

Janek: Ei ole! Pigem võiks öelda meie kohta raadiopopp.

Seejuures on praeguse muusika rikkuse ja kättesaadavuse juures imelik, et enamik raadiojaamu mängivad ikka Huey Lewis & The Newsi «Power Of Love’i» vaheldumisi Madonna «La Isla Bonitaga», sekka kergelt 4 Non Blondesi.

Erkki: See on laiskus. Indie-muusikal on silt küljes «indie», ja see jäetakse kõrvale. Tegelikult mis indie ta enam on. Samamoodi on meiega, tahtsime alustada puhtalt lehelt ja teha üleüldist muusikat.

Janek: Sama mugavus on igal pool. Miks ei pakuta koolisööklas laadivat toitu, vaid laisakstegevat? Nii laseb ka raadio-DJ, kes ei tegele rahva valgustamisega, vaid enda aja täis mängimisega, jälle Spin Doctorsit.

Muusikat, mis ei ole kunagi midagi tähendanud.

Erkki: Aga ei saa öelda, et olukord oleks katastroofiline, inimeste maitse areneb. Ja ei olda enam stiilikesksed.

Janek: Samas on autos internet sees, miks sa pead hoidma nuppu mingil kindlal Eesti sagedusel, sama hästi võid mööda Tallinna auke sõita Kariibi mere chill-musaga. Materjali sai vist juba piisavalt?


Kommentaar

Annie Rist

3Pead

Minuga seotud plaaditeo raskuskese pendeldas stuudioaja leidmise ja lastehoiu vahel. Kui oli tunne, et täna võiks mingi vokaali lindistada, siis võis juhtuda, et ei saa stuudiosse minna, vanem tütar haigestus või väiksemal hammas lõikus. Pidev mure ajanappuse ja keskendumise pärast. Või tuli väiksem laps stuudiosse kaasa võtta. Mina püüdsin ühes ruumis laulu linti teha, Janek teises ruumis salvestas ridu ja väänutas põlvel vigisevat last, sekka lapse pooletunnised nutupausid, lisaks unetud ööd.

Mingi periood elas Janek plaadi nimel ööd ja päevad stuudios, mis tähendas mulle topeltkoormust kodus lastega; kui saabus õhtu, kukkusin nagu käbi ümber, mis lindistusest siin rääkida. Rõõm oli alati suur, kui lauluosa kohe klappis, hääl kandis ja operatiivselt üles võetud sai.  

Aga me oleme idealistid, kui pole ideaale, siis kuhu üldse püüelda?

Tagasi üles