Kuuma klaasi kütkeis

Tiina Kolk
, Arteri toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andekas ja ettevõtlik: 
Kateriin Rikken oma klaasistuudios.
Andekas ja ettevõtlik: Kateriin Rikken oma klaasistuudios. Foto: Liis Treimann

Klaasikunstnik Kateriin Rikken võtab pika varrega piibu otsa sulaklaasi, millel kuumust üle tuhande kraadi, ja puhub sellest mulli. Nagu võlur, kes muudab oma ideed valguse käes sillerdavateks taiesteks.

Rikkenile meeldib sulaklaasiga katsetada. Eriti paelub teda krakleetehnika, milles teostatud n-ö pragunenud valgustid ja ainulaadsed dekoratiivvormid, aga ka vaasid, vaagnad, kullaga kaunistatud konjakiklaasid jms on klaasisõprade seas kõrgelt hinnatud.

«Disainin küll tarbeesemeid, aga tunnen, et mu alustalad pole disaineri omad,» tunnistab kunstnik. «Jõuan asjadeni loomingulisemat rada pidi: kui vaatate mu vaase, siis neis kajastub klaasi efekt. Nii et ma pole neid loonud kui disainer, kelle eesmärgiks on alati leida parim funktsionaalne ja esteetiline lahendus.»

Klaasi juurde jõudis Rikken juba keskkooli ajal, suunajaks kunstiõpetaja, kes viis õpilased klaastaieseid vaatama. «Üllatusin seal, et niimoodi saab ka klaasi teha,» meenutab asjaosaline. «Samas hakkas piinlik, sest minu senine arusaam klaasist oli piirdunud akna- ja joogiklaasidega. Mõtlesin, et klaasiga tegeldes ei hakka kunagi igav, ja läksin kunstiakadeemia ettevalmistuskursustele. Ma ei tea, kas see otsus sündis meeletust naiivsusest või oma südamehääle kuulamisest, mul polnud ju aimugi, kuidas kunstiakadeemiasse sisse saada või millise valuga see sünnib.»

Pärast bakalaureusetöö kaitsmist otsustas Rikken süüvida klaasipuhumisse, sest seda oskust meie kõrgkoolis eriti ei õpetata. Tänu Leonardo da Vinci nimelisele stipendiumile õppis ja töötas ta aasta aega Rootsis Michael Ahlefeldt-Laurviqi stuudios, kust suundus edasi Taani Bornholmi saarel tegutsevasse klaasi- ja keraamikakooli. Keskendus seal disainile ja sai ka väga palju klaasi puhuda. Rikkeni sõnul pandi Bornholmis – erinevalt meie klaasiosakonnast – suurt rõhku igale asjale funktsiooni leidmisele, samas tuli kunstiakadeemia mänguline taust talle loomingulises mõttes kasuks.

Klaasikunstnik ütleb, et pole kordagi kahetsenud pärast õpingute lõppu Eestisse naasmist, ehkki siin n-ö nullist alustamine oli üpris keeruline. «Olin ju harjunud hästi toimiva keskkonna hüvedega,» lausub Rikken. «Siin oli klaasitehas suletud ja klaasipuhujad laiali läinud, kuuma klaasi viljeldi vaid väikestes, võib öelda et kinnistes klaasistuudiotes.»

Et kellelgi polnud soovi noort kunstnikku tööle võtta, tuli tal endal kõigega hakkama saada. Nüüd käib Rikken klaasi puhumas Olustveres, kus valminud vaaside-klaaside väikeseeriaid kunstigaleriid edukalt müüvad. See, et vahepeal saab käia kunstiakadeemia tudengeid juhendamas, valmistab kunstnikule suurt rõõmu. «Jagan oma teadmisi eesmärgiga, et huvi kuuma klaasi vastu kasvaks,» räägib Rikken, kel jagub veel jõudu kunstielu korraldamiseks Tallinnas Pelgulinnas tegutsevas tarbekunsti näitusesaalis GaleriiPINK.

«Otsisin ja otsisin galeriile nime, mis väljendaks sealset tegevust, kuni turgataski pähe – GaleriiPINK! Ühelt poolt on ju pargipink mõnus kohtumispaik, teisalt on sel sõnal inglise keeles oma tähendus,» selgitab Rikken ja mainib, et ees ootav sügishooaeg algab galeriis hoopis keraamikanäitusega ja siis tehakse hoovis ka savipõletust. Üllatavad asjad tõmbavad ju rahvast ligi!

Esmaspäeval Haapsalus Evald Okase muuseumi õuel algavatel klaasipäevadel «Impressioon» aga õpetab Rikken vabatahtlikuna tudengeid klaasi puhuma. Taanis elades sai talle muu hulgas selgeks, et vahel on rahast tähtsam hea tegemine, sellest saadud kogemused ja rahulolu.

Märksõnad

Tagasi üles