Euroopa linnateater

Risto Kübar ja Benny Claessens nende ühiselt loodud lavastuses «Spectacular light­shows». Foto: Conny Mirbach

Münchner Kammer­spiele (edaspidi MK) kolm teatrihoonet ei asu päris Marienplatzil uhke uue, tegelikult küll 19. sajandil ehitatud raehoone taga – linna peaväljakult teatrini jõudmiseks kulub laisalt jalutades umbes seitse minutit. Teatrit, mille peauks on peaaegu et vastamisi Kempinski hotelliga, naabriteks aga Cartier’, Tom Fordi, Hermèsi, Chaneli, Diori ja Yves Saint Laurenti poed, ei saa juba asukoha poolest pidada suvaliseks nurgataguseks alternatiivteatriks.

MK lavastused, sealhulgas väikse saali on sündmused, mida arvustavad Saksamaa suurimad lehed. Nii on näiteks esmaspäeval ilmunud maineka Süddeutsche Zeitungi kultuurikülje põhilugu reedel esietendunud Risto Kübara ja Benny Claesseni lavastuse «Spectacular Lightshow» kiitev arvustus.

MK juugendstiilis suurde saali ehk Schauspielhausi mahub 700 vaatajat, repertuaarist leiab nii klassikaliste teatritekstide töötlusi kui ka tänapäevast dramaturgiat. Schauspielhausi kõrval asuvas Spielhalles on olenevalt etendusest 200–300 kohta, seal mängitakse nii «Spectacular Lightshowd» kui ka Risto Kübaraga teist lavastust «Orpheus steigt herab», mis valiti ka saksakeelse teatriruumi ühele olulisemale festivalile Theatertreffen. Samas mängiti veel Ene-Liis Semperi kujundusega lavastust «Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus», kus tegi rolli ka Juhan Ulfsak. Lisaks on teatril veel üks umbes sada inimest mahutav saal.  

MK peamaja keldrikorrusel on tugevate rauduste taga avar prooviruum. Tuba poolitab diagonaalselt asetatud laudade rivi – septembris Salme kultuurikeskuses esietenduva ja hiljem Schaus­pielhausis mängitava lavastuse «Ilona. Rosetta. Sue.» lavakujunduse markeering.

Siin, muust maailmast eraldatud ruumis, kus ühe seina äärde on teibiga maha märgitud lõõgastust pakkuv palliplats, laual aga värsked puuviljad, kohv-tee-vesi, valmib järjekordne NO99 ja MK ühine lavastus.

Kui kunstnik Ene-Liis Semperilt ja näitlejatelt Mirtel Pohlalt, Marika Vaarikult, Rasmus Kaljujärvelt ja Gert Raudsepalt küsida, et mis suvel teete, siis vastus on üks: «Juulis teeme hommikust õhtuni Münchenis proove.» Sebastian Nüblingi uues lavastuses mängivad lisaks Eesti näitlejatele MK näitlejad ning üks näitleja Kongost.

«Ilona. Rosetta. Sue.» on kahe teatri teine ühine lavastus. MK peadramaturg Julia Lochte rõhutab vestluses Postimehega, et neile on koostöö NO99ga ülimalt tähtis ning et ühiselt tegemisest saavad nemad sama palju kui NO99. See on vastastikune võit. Sajandat sünnipäeva tähistavat MKd peetakse üheks olulisemaks sõnateatriks Saksamaal.

Linnarahvale korraldatud MK avatud uste päeva ekskursioonil saab Julia Lohchte jutt kinnitust – ikka ja jälle mainitakse Eestit, teatrit NO99.

«Ilona. Rosetta. Sue.» väljatoomise kuludest katab poole MK ning teise poole kahe peale Brüsseli teater Koninklijke Vlaamse Schouwburg ja teater NO99. «Kusjuures KVSi rahaline panus on märgatavalt suurem kui NO99 oma. Mõlema kaastootja jaoks on NO99 pakutav sisuline panus sedavõrd tähtis, et saades teada meie materiaalsest vaesusest, tegid nad oma eelarveplaane ümber ning leidsid võimaluse lavastuse teostamiseks,» vastab NO99 peaprodutsent Paul Aguraiuja küsimusele, kuidas on võimalik NO99-l rahaliselt sellist koostööd teha.

Peadramaturg Julia Lochte, kuidas te tutvustate eestlastele Münchner Kammerspiele teatrit?

MK on alati olnud üks olulisemaid Saksamaa sõnateatreid. Samas oleme väga tänapäevane ja poliitiline teater. Peame oluliseks ansambliteatrit, mille keskmes on tugev näitlejate trupp.

Positsioneerime ennast viimastel aastatel ka euroopaliku teatrina ja nimetame end Euroopa linnateatriks. See tähendab, et teeme väga palju rahvusvahelist koostööd. See, et laval on teistest rahvustest näitlejad, pole Saksamaal harjumuspärane. Praegu on teatris tööl 27 näitlejat, püsitrupis on näitlejaid ka Hollandist ja Belgiast. Samuti kasutame teistest rahvustest külalisnäitlejaid.

Aga linnateater seepärast, et suhestume väga otseselt selle linnaga, kus me oleme ehk Müncheniga. See tähendab, et aeg-ajalt hülgame teatrisaali ja teeme lavastusi linnaruumis. Näiteks «Urban prayers» puudutab Münchenis esindatud religioone ning seda lavastust mängime Müncheni sakraalehitistes.

Kes on MK publik?

Erinev. Muidugi on meil ka väga kodanlikku publikut, aga linnaprojektide puhul istub publiku seas neidki, kes muidu teatrisse ei jõua. On ka palju noori, tudengeid.

Just lõppenud festivalil «Relations» oli eriti palju noort publikut, tudengeid Kreekast, Inglismaalt ja mujalt, sealhulgas Eestist 16 lavaka tudengit, kes suhtlesid MK teatri juurde kuuluva Otto Falkenbergi nimelise teatrikooli tudengitega.

Me reisime samuti päris palju, hiljuti andsime etendusi Tokyos.

Milline on teatrite positsioon Saksamaal? Kui palju peab teater tähelepanu pärast võitlema?

Iseenesest tähelepanu ei teki, kuigi teatritraditsioon on Saksamaal tugev, igas Saksamaa linnas on oma linnateater. Aga mis puudutab tänapäevast teatrit või ka linnaprojekte, siis tuleb tähelepanu nimel võidelda ja sellega eraldi tegeleda. See on meil teadlik eesmärk, me ei taha olla etendamise ja näitamise maja, vaid soovime inimesi seada vastastikku teemadega, mis võib-olla pole nii mugavad, aga see-eest vajalikud ja olulised.

Eestis ootab publik komöödiat, milline on olukord Saksamaal?

Meil pole mängukavas mitte ühtegi traditsioonilist komöödiat. Oleme iseenda olemasolu mõtestanud teistmoodi, oleme teater, mis on eelkõige mõtteruum, ja teiseks tegeleme väga füüsilise teatriga.

Aga see ei tähenda, et publik ei naeraks. Sageli kostab publiku seast naeru, eile õhtul oli näiteks Tšehhovi «Onu Vanja» ja seal publik naerab, kuid see naer tuleb pigem sügavast kõhklusest ja küsimustest, see pole niisama pinnapealne muie.

Ka «Surnud jänese» (NO99 andis «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» etendusega MKs külalisetenduse) puhul publik reageeris avatult, naeris väga palju, samas ei mõistnud nad lavastust valesti, nad said aru, et huumor on üks osa, aga sõnum on kuskil mujal.

MK positsioneerib end poliitilise teatrina. Mis või milline on poliitiline teater?

See ei tähenda seda, et antakse vastuseid, et esitataks mingit teesiteatrit. Vastupidi, esitatakse küsimusi ja otsitakse vastuolusid, mis parasjagu ühiskonnas olulised.

Väga lihtsalt öeldes tegeleme küsimustega, millises ühiskonnas me üldse tahame elada, kas kooselamine on võimalik, millised on need vastuolud, mis praeguses ühiskonnas eksisteerivad.

Laval ei püüta teha asju lihtsamaks, vaid hoopis keerulisemaks, ning näidatakse, kui keeruline asi on selline enesestmõistetav asi nagu demokraatia.

MK vastuseid ei anna, jätab vaataja otsima?

Jah. Teatri ülesanne on pigem läita see diskussioon, debatt.

Milline on MK üldine poliitiline vaade või ideoloogia?

Ideoloogia oleks vale mõiste, pigem saab rääkida hoiakust. Peanäitejuht Johan Simonsi sõnadega öeldes on see humaansus, vajadus humaansuse järele. Samas ka nõue avatuse järele. Humaansust ei mõisteta siin teatris kivistunud asjana, mida me teame, vaid peame kogu aeg seda ümber mõtestama, tegelema rassismi ja muude probleemidega, mis humaansust ohustavad.

Kas ja kui lihtne on sellisel teatril hakkama saada?

Nii ja naa. Praegu veel on lihtne hakkama saada, aga samas teater peab ise ka väga palju vaeva nägema, et publikuringi laiendada ja jõuda inimesteni, kes muidu kunagi teatrisse ei jõua, ning see on kõige raskem. Ühelt poolt tähendab see, et teater peab tegema asju, millesse ta ise väga kindlalt usub, aga teisalt seda, et teater ei saa teha lihtsalt lavastusi ja saata neid publikusse, vaid peab kogu aeg publiku reaktsioone ja impulsse vastu võtma.

Aga rahaliselt? MK saab tegevuseks toetust Müncheni linnalt, aga kui palju on teil kohustust teenida piletitulu?

Palju vähem kui Inglismaal või NO99s.

Kas Saksamaal jätkub häid tegijaid, kes tahaksid sellist teatrit teha? Miks toote Euroopast näitlejaid-lavastajaid oma teatrisse?

Koostööd Euroopaga ei tee me seepärast, et siin poleks inimesi. Vastupidi, meil on siin inimesi küll, pigem pole saksa teatritegijate jaoks ruumi. Aga Euroopaga tegeleme sellepärast, et tuua teistsugust teatrite traditsiooni ja teistmoodi vaatenurka. See on huvitav.  

Mis teeb NO99 nii eriliseks, et septembris jõuab publikuni juba teie teine koostöö?

«Three Kingdomsi» puhul märkasime, et tekkis tõeline säde kogu meeskonnas, mitte ainult näitlejate vahel, vaid ka teiste teatris töötavate loominguliste inimeste vahel.

Lisaks on meie teatrite kunstiline hoiak sarnane ning eesti näitlejad suudavad mõnda asja teha teistmoodi, näiteks koosmängu, ansamblimängu võrreldes siinsete näitlejatega, kes oskavad jälle muid asju. Kokkuvõttes oli ja on koostöö summa suurem kui lihtsalt liidetavad kokku panna.

Mõlemad teatrid töötavad väga palju improvisatsiooniga. Teatris on alati esikohal koosmängimine, isegi kui lavastuse teemaks on üksindus. Mulle tundub, et need kaks teatrit jagavad teatud visiooni, kuidas teatris ja kunstis võiksid asjad olla, seda nii koosmängus kui ka problemaatilistel sotsiaalsetel teemadel.

Aga Risto Kübar, mis on temas nii erilist, et lisaks ühistööna valminud lavastuses mängib ta veel kahes MK lavastuses?

Saksamaal on vanasõna, et kui sa oled väga lähedal, siis see sünnitab veel suuremat lähedust. «Three Kingdoms» oli esimene lähedale jõudmine, siis tuli «Orpheus», mille fookuses on inimene, kes on võõras ega valda kohalikku keelt. Risto kui näitleja kehastab laval alati natuke võõrast ja teistsugust tüüpi. Teistsugust üleüldisemas mõttes. Ta on väga hea näitleja.