Teater on ruum, kus on võimalikud sotsiaalsed utoopiad

Sebastian Nübling Foto: Toomas Huik

Septembris Tallinnas, oktoobris Münchenis ja veebruaris Brüsselis esietenduva «Ilona. Rosetta. Sue.» lavastab Münchner Kammerspiele lavastaja Sebastian Nübling, kes oli ka «Three Kingdomsi» lavastaja.

Sebastian Nübling, mis teeb NO99 eriliseks, miks te nendega koostööd teete?

Minu ja teatri vahel tekkis väga hea kontakt juba enne esimest prooviperioodi, olin kirjavahetuses ja käisin neil külas. Teine põhjus on see, et kui ma vaatan NO99 näitlejaid, siis ma näen laval erakordselt säravaid isiksusi, samas nad suudavad mängida koos, koos sellisel tasemel, mida Saksa teatrites ei näe.

Mis teid teatri juures paelub?

Teater on ruum, kus on võimalikud sotsiaalsed utoopiad teistmoodi kui üheski teises kunstis. Esiteks elatakse teatris kaheksa tundi päevas. Sotsiaalset utoopiat, mida teatris teatriinimesed omavahel loovad, on võimalik hiljem publikule edasi anda ja nendega jagada.

Proovis toimuval on väga otsene side kooselamisega. Ükskõik, mis lugu teatris jutustatakse, ükskõik millist teemat, see kooselamise utoopia on alati selles tajutav, ja seda lava peal. See on kõige olulisem.

Lavastamisperiood on erilisem kui esietendusele järgnev periood?

Ei, ma nii ei ütleks. Need on ühe keti erinevad lülid, need on omavahel seotud ja lavastus võib anda prooviperioodile tagantjärele täiesti uue värvingu. Mind huvitab ka see, kuidas on võimalik ajutisus – teatris, ka siin teatris moodustub väga intensiivne, vahetu ja väga isiklik kommuun, samas see kommuun ka laguneb väga kiiresti – võimalik panna lavastusse ja nii luua midagi, mis on püsivam kui see kommuun.

Kas teil on lavastajana mõni kindel sõnum, mida tahate publikuni viia? Kas publik võib lavastust valesti mõista?

Sõnumit ma pigem isegi püüan vältida. Tegelen ambivalentsiga ja ambivalentsete kujundite loomisega, et tekiks pilt erinevate pingekolletega, mõtteruum, mis paneksid vaatajaid looma omi pilte ja mõtlema asjade üle. See on omakorda seotud meid ümbritseva poliitilise süsteemiga, mis püüab tõrjuda ambivalentsi ja seda, et inimesed hakkaksid ise mingeid pilte ja seoseid looma.

Palun rääkige, millega on tegu praegu proovisaalis oleva lavastuse puhul?

Oi, selle rääkimiseks vajaks ma tervet õhtut.

Aga miks see teile oluline on, miks te just seda lavastust teete?

Lavastuse aluseks on kolm filmi ja kõigis kolmes filmis kaotab naine töö ja ühtlasi kaotab ta majandusliku ja emotsionaalse kindluse, mis omakorda tekitavad tema psüühikas nihkeid. Neil naistel kaob neid varem toetanud sotsiaalne struktuur.

Samas on kõik need kolm lugu erinevalt üles ehitatud. Sue­s inimene langeb ühiskonnast lihtsalt välja, Rosettas toimub pidev võitlus ja Ilona on ülemlaul inimeste solidaarsustundele. Minu jaoks on neid kolme lugu ja neid kolme emotsionaalset seisundit kõrvuti vaadata-võrrelda huvitav.

Samas kannavad need lood edasi mõtet, et kui sul pole toetavat sotsiaalselt võrgustikku, siis sa kaotad ennast täiesti ära.

Palun iseloomustage Risto Kübarat näitlejana.

Risto on multitalent. Ta on väga hea näitleja, tantsija ja laulja. Teiselt poolt on tal täiesti oma ja täiesti äravahetamiseni omapärane isiksus, mis laval haarab. Lisaks on ta väga huvitav vestluspartner.