Galerii: talud tutvustasid oma kombeid, laule ja käsitööd

Vabaõhumuuseumis tutvustasid erinevatest Eesti piirkondadest pärit talud oma kombeid, laule, mänge, käsitööd, toitu ja palju muud.

Lõuna-Eesti Rusi talu

Rusi talu pakkus Baltica festivali ajal killukest väga kirevast ja kultuuriliselt mitmekesisest Lõuna-Eesti piirkonnast. Siia alla jäävad neli suurt ajaloolist piirkonda: Lõuna-Tartumaa, Mulgimaa, Vana Võrumaa ja Setomaa. Kõik need neli piirkonda on eriilmelised, kuid eristudes üheskoos siiski kultuuripildilt näiteks Põhja-Eestist või saartest.

Rusi talu õue hoovides pidas oma pärimuspidu üle kahekümne folkloorirühma. Mõnele neist meeldib rohkem tantsida, teised eelistavad pigem laulda, kolmandad on leidnud, et just pillimäng või ringmängud on see kõige südamelähedasem.

Lääne-Eesti Sassi-Jaani talu

Sassi-Jaani talu eksponeeris Läänemaa 18. sajandi lõpu-19. sajandi alguse pärisorja naturaalmajanduslikku kolme päeva talu. Õues asuvad rehielamu, ait, laut, suveköök-püstkoda ja kaev.

Läänemaa on ajalooliselt rahvakultuuri poolest väga rikas. Paljudele on teada näiteks Lihula rikkalik lillornamentika seelikul, kuulsad Pärnumaa pulmaviiuldajad ja torupillimängijad. Kihnu folkloor, käsitöö ja kombestik on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Põhja-Eesti Pulga talu

Põhja-Eesti piirkond hõlmab peale Harjumaa veel osa Järvamaast, Lääne-Virumaast ja Pakri saari.

Põhja-Eesti tasasel maal valiti talukoht põllu- ja karjamaa, joogivee kättesaadavuse ning metsa läheduse järgi. Keskmise suurusega talu õuel pidi olema vähemalt kolm hoonet: rehielamu, laut ja ait. Kõrvalhooned asusid tavaliselt rehielamu vastas üle õue ja/või õue külgedel.

Kõige rohkem võis vanadel taluõuedel leida suvekööke, saunu või ka sepikodasid. Vanale taluõuele on juba ammusest ajast iseloomulik hoonete vaba asetus ehk iga hoone seisis omaette, eraldatuna teistest õuehoonetest väiksema või suurema vahega. Kõik sõltus rehielamu paigutusest, mis seisis tavaliselt ikka õuel avatud esikülg vastu päikest, valdavalt enam-vähem lõuna poole.

Juba ammustest aegadest on Eesti taluõue juurde kuulunud aiamaa. Kasvatati põhiliselt kapsaid, kaalikaid ja ube. Ka kartulit kasvatati esialgu õuel. Kohati kasvatati veel kanepit. Viljapuuaiad rajati alles 19. sajandi keskpaiku. Viljapuuaedu nimetati ka rohuaiaks.

Vanaks traditsiooniks tuleb pidada ka üksikute puude istutamist õuele. Õuepuudeks olnud enamasti vaher, kask, saar, ka pihlakas ja toomingas. Vähem võis kohata pärna, tamme, jalakat ja isegi kuuske. Alles 19.sajandi viimasel veerandil, kui ajakirjanduse kaudu levitati teadmisi ja õpetusi viljapuu- ja iluaedade rajamiseks, hakati taluõue istutama ilupõõsaid.

Saarte Roosta talu

Saartel elavate inimeste jaoks on saarelisus justkui teine isikutunnistus. Nad teavad kindlalt, kes nad on keset ääretut merd. Meri on aga ühtpidi olemise kindel piir ja teistpidi piiritu võimalus kogeda maailma. See kõik on mõjutanud saare elanike tegemisi nii argistes toimetustes kui iseolemise hetkedel laulu, tantsu ja muusikaga.

Roosta talu õuel tutvustati killukest saarelisest pärandist. Meeleolu hoidsid Ätses ja Lõõtsmoorikud Muhumaalt ning Tallinna muhulaste folkloorirühm Munuksed, Ammuker Sõrvemaalt, Mustjala laste folkloorirühm Sõluk, Kannelnaised Orissaarest, Dagö Hiiumaalt ja folkloorikoor Rannalised Pärnumaalt.

Oma kokkupuudet Hiiumaa pärandiga tutvustasid Leigarid ning rahvamuusik Helen Kõmmus. Peterburist tuli kohale folkloorirühm Neevo.

Üritus toimus 26. Rahvusvahelise Folkloorifestivali Baltica raames. Kirjeldused taludes toimunu kohta on võetud festivali kodulehelt.

Loe ka neid

Tagasi üles