Kui noored nii mõtlevad, siis on tulemas kultuuriplahvatus

Kas tõesti on kõik nii selge, see selgub lavastuses «Mõnikord on kõik nii selge». Lamavad eest paremalt: Maarja Mitt, Lauri Kaldoja, Liisa Pulk, keskel Roland Laos ja Hendrik Toompere jr jr; käed püsti seisab Katariina Ratasepp, tagalaval lamab Jüri Tiidus.

FOTO: Arthur Arula

Lavastus algab elegantselt. Viinistul, uue aja kultuurimagnaadi «mõisas» on ennast nautiv seltskond noori näitlejad. Mõned on jõudnud seriaalides «kuulsaks» saada. Nad mängitsevad pügatud muruplatsil heledates riietes, joovad veini, mängivad minigolfi. Selline kultuurieliit – ilusad, elu ja endaga rahul. Enamikul on kindel kaalukas töökoht pealinna juhtivteatris. Oh, peatu hetk!

Ütlen noorele Heinzile tere, ta tunneb mu ära ja teretab vastu. Järelikult sain õigesti aru, see eelmäng neil on mõeldud nende enda positsioneerimiseks ja miski üldisema levinud mõttelaadi näitamiseks. Glamuur ehk?

Esimene pilt kalgis mängusaalis, seal nad juba mängivad, kinnitab eelmängu mõtet. Noored maailma muutvad näitlejad mängivad tüüpilist seriaalidest ja paljude me teatrite lavadelt teada läänelik-magusat lugu. See on hää, see müüb! Vaid korraks käib läbi pea mõte, et mis see nüüd on? Siis jõuab kõrva ja silma noorte näitlejate suhe tehtavasse. See tõsine, meisterlikki, aga väga eneseirooniline mäng.

Mängitakse hillitsetult Ladina-Ameerika seebiseriaalide võtmes. Iga asi on suursündmus. Ja selline tekst:

HENDRIK: Elizabeth, sa vana poni! Kuidas elad? LIISA: Kallis mehevend, mulle ei teatatudki, et sa juba saabusid. Kuidas sõit läks? HENDRIK: Kohutavalt, tänan küsimast. LIISA: Sellest ma järeldan, et baarivagun oli suletud ...

Jne.

Ootamatu ehk, aga niisugused dialoogid ongi nende ja selliselt esitatult huvitavad vaadata. Vaadates, kuidas näitlejad tobedasse teksti suhestuvad. Selline peen piiripealne mäng, et usud ja ei usu ka. Mõtled kaasa ja tunned ennast lollina. Ja tegelikult see on, peaks olema väga naljakas.  

Kavaleht selgitab

Aga vähemasti esietenduse publiku petsid noored näitlejad küll hakatuses ära, naerda väga ei rõkatud, oodati, oli kerge kahtlus, et samas vaimus jätkataksegi õnneliku lõpuni, ja mine tea, äkki see on väga tõsine asi.

Kui Lauri Kaldoja väga elus välismaa mees olles väga suure usuga väitis vennale, et on surnud, jõudsid tolle loo absurdisugemed kõigile kohale. Publik hingas, vaatas vabamalt siis.

Kui kavalehte hiljem ei loeks, võiks ju arvata, et see on loo kokkupanijate äraspidiselt huvitav fantaasia, mida näidatakse. Kavaleht aga selgitab ülitargalt, võõrsõnarohkelt, et tegu on haigusega, tajuhäirega, mis ei olegi maailmas haruldane. Kui siis juurde mõelda, et pool maailma või rohkem kaitseingleid, ingleid ja peainglit usub, neid näeb ja kirjeldada oskab, siis on selge, et meile peegeldatakse laval me oma haiget maailma.

Hüppan siin nüüd üle väga kihvtist lavastuse osast – köögist. Köök hommikul ja rutiinid, ühtemoodi hommikumantel erinevate näitlejate seljas ja supermäni-unistus ... see on nii hästi tehtud ja jälgitav, et kirjeldades võib ehk vaid elamust lahjendada. Jätan vahele noore Hendrik Toompere meisterlikult esitatud, vaheaplausi pälvinud sketši hapuks läinud piima asemele värske piima muretsemise raskustest. See, hiljem mõeldes, pole mitte ainult naljakas ja eluline, vaid on vana ja uue võitluse võtmesse pannes ülimalt ühetähenduslik.

Jätan vahele vaimukad koerajalutajad (mopid mopsideks), kes tolerantsemad kui Ameerika president. Jätan vahele humanoidid sessamas argihommikute köögis. Kosmonaut on ka seal ... On veel palju stseene, fragmente, mis tervikuks saavad, kui vaadata ja mõelda, ja kirjeldan, lausa tsiteerin monoloogi lavastuse lõpus.

Selle jutu räägib Leopold. See, kes ilmselt on olnud nüüdseks noorteks kuulsateks ja kummalisteks näitlejateks kasvanud laste kõige suurem sõber:

«Sa otsid selgust. Ma tean, et sa praegu ei usu, aga ütlen ikkagi – see kõik ON mööduv ja see praegune on selle – kristalliks põletava, täieliku puhastuse – osa. Aga ka kõige raskem osa. Selleks et saada puhtaks ja selgeks. Täiesti selgeks. Kuni kõige tähtsam ei ole, et keegi sind armastaks, vaid see, et oled ise selleks võimeline ...» Ma kirjutaksin selle viimase mõtte paksus kirjas.

Lavastuse tekst on tuntavalt sündinud noorte tegijate koosmõtlemisest. Kahe nutika naise, lavastaja Kertu ja dramaturg Maria Lee juhtimisel. Loosse mahub palju improvisatsiooniruumi ja samas on sel kõigel täpsed piirid, mida rõhutab ka lavakujundus. Eraldi tänu Maria Leele hea eestikeelse teksti eest. See oli kõrva puutuv juba laval ja samasugune tunne jäi lugedes.

Mõtted, mida noored mängisid, olid ootamatult sotsiaalsed: noored haritud näitlejad naersid välja end absurdisituatsiooni elanud maailma, inimesed ja arukalt ka iseenda.

Stagnatsioon

Absurdisituatsiooni võiks defineerida nii: see on olukord, kus inimeste usk endasse ja oma riiki, niisama ka lootus paremasse homsesse on otsas. Armastus on kustunud ja kindlustunne asendunud massilise hirmu ja kahtlustega. Sellist olukorda kirjeldab mingil moel sõna «stagnatsioon». Selle olukorraga kaasneb valetamine, silmakirjalikkus, tühisuse võidukäik – selline elu ei ole päris. Seda isegi teatakse, aga kõige hullem sealjuures on, et sellega lepitakse ...

On üpris selge, et ses loos osalejatele on selge, et nemad absurdisituatsioonis elamisega ei lepi.

Kui etendus lõpeb, näitlejad on kummardanud, publik aplodeerinud, juhitakse vaatajad mereäärsest betoonkastist välja teistkaudu kui siseneti. Korraks satuvad nad suurde hämarkõledasse saali, kus eelmänguseltskond taas minigolfi mängib. Külmas, akendeta, muru, mere ja lilledeta kinnises ruumis.

Mul ei olnud aega vaadata, mis nägu nad olid pärast etendust sellises keskkonnas. Vaatasin hoopis kaks aastat tagasi selles saalis mängitud lavastuse «Tühermaa» tühja tribüüni, mida altpoolt valgustas üksik prožektor. Olin rõõmus, et need noored tegid, ehk isegi teadmata, just sellise lõpuga kummarduse neile, kes siin varem mänginud on, ja eriti t(T)ühermaale. Mingi see mõte ka, et tunneli lõpus on valgus. Kui kaasa mõelda eelkirjeldatut vaadates ei viitsi, huvitav on ikka.


Teater

«Mõnikord on kõik nii selge»

Lavastaja Kertu Moppel, dramaturg Maria Lee Liivak, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, kunstnik Arthur Arula

Näitlejad: Hendrik Toompere jr jr,

Jüri Tiidus, Roland Laos, Lauri Kaldoja, Katariina Ratasepp, Maarja Mitt, Liisa Pulk

Tagasi üles