Titanicu orkestri elluärataja

Hristo Boytchev pärast esietendust: «Ma olen väga rahul. Suurepärased näitlejatööd. Lavalised lahendused, ruumikasutus ja valgus meeldisid mulle väga, lava sügavus ning kuidas seda kasutati. Teie temperament on teine. Kõige rohkem üllatas vast, et lavastaja pidas vajalikuks teha ka vaheaeg. Bulgaaria publikul ei ole närvi vaheaega pidada ja oodata. Meil pole kunagi vaheaegu, isegi pikkades näidendites mitte, sest kõik tahavad kiiresti teada saada, mis juhtub, ja siis head aega. See on õnnestunud lavastus ja teeb mulle head, sest tihti määrab ühe loo mängimine autori teistegi näidendite elu selles keeles ja riigis. Mulle meeldib, et mu näidendid elavad oma elu ja ma ei pea nende saatusesse sekkuma. Vahel on kurb ka, et teater on ajalik kunst.» Foto: Margus Mikomägi

«Titanicu orkester mängis veel tervelt kümme minutit pärast seda, kui me olime juba ära uppunud. Kui Karpaatia sõudepaadid kohale jõudsid ning külmunud inimkehad eest leidsid, kostis sügavusest ikka veel muusikat,» ütleb Harry, üks Hristo Boytchevi näidendi tegelastest.

Illusioone ja tegelikkust kujutava näidendi «Titanicu orkester» autor, Bulgaaria kirjanik Hristo Boytchev käis R.A.A.A.Mi teatri produtsendi Märt Meose kutsel Tapal lavastuse esietendusel.

Ütlen kuulsale näitekirjanikule, et teen seda intervjuud Eesti suurimale päevalehele Postimees.

Hristo Boytchev (imestunult): A teatr tože objekt etoi gazetõ? (Just nii ta küsib: kas teater on ka selle lehe kirjutamise objekt? – M. M.)

Ikka on, meid on miljon eesti keele kõnelejat ja aastas müüakse rohkem kui miljon teatripiletit.

(Imestab ikka.) Kultuur on teema, ja teater!? Meil teater ei ole leheteema. Kirjutatakse jalgpallist ja jalgpalluritest ja turbofolgist – see on kultuur.

Mis see veel on?

See on uus estraadilaine, mille tähtedest kirjutatakse ajalehes. Ja kui see täht on veel pede, gei, siis ta on eriti kirjutamise objekt.

Meil ikka kõik ajalehed kirjutavad teatrikunstist. Minu jaoks vähe, aga usun, et enam kui mujal. Eks seepärast, et inimesed teatris käivad.

(Andrus Kivirähk läheb mööda. Teen näitekirjanikud omavahel tuttavaks ja nad lepivad kokku, et kõnelevad pärast etendust – M. M).

Ma tunnen teie kirjanikest Mart Kivastikku. Tutvusime Saksamaal ühel teatrifestivalil.

Olite pikka aega insener, tehase direktor lausa?

Kümme aastat. Mul on jah inseneriharidus ja tehasedirektor olin kaks aastat. Lugesin palju, tahtsin kirjanikuks saada. Kord oli nii, et sündikaat ostis teatripiletid, oli selline kollektiivne teatrikülastus. Ma läksin ka, et asutuse juhina eeskuju anda.

Muidugi olin enne ka teatris käinud, aga see oli kehv ega pakkunud mulle huvi. Ent seekord oli hea lavastus, ühe Bulgaaria noore dramaturgi imelik näidend. Külaabsurd. Siis ma sain aru, et just näidend on mulle õige žanr. Nii ma kirjutama hakkasin.

Palju teil nüüd näidendeid on?

Kuut-seitset mängitakse. Kirjutanud olen neid kümmekond, osa pole meelega veel välja andnud. Näiteks «Titanicu orkestrile» olen kirjutanud kolm lõppu. Esimest lavastati ja mängiti, samuti teist varianti ning praegu on näidendil kolmas lõpp. Kuulsin, et Eestis mängitakse just seda kolmandat varianti.

Millest te elate? Kirjutamisest?

Jah, oma näidenditest. See ei oleks võimalik, kui neid mängitaks vaid Bulgaarias. Praegu etendub mu näidendeid neljakümnel maal ja kõige rohkem on mängitud «Polkovnik lindu» (1997). (Eestis lavastas selle loo pealkirja «Polkovnik lendab õhku» all Hendrik Toompere 2004. aastal Eesti Draamateatris – M. M.). «Titanicut» on lavastatud nii umbes 20 korda. Sealhulgas Lõuna-Aafrikas, Sydneys, Kataris ...

Olete neid lavastusi ise näinud?

Ma olen paljusid näinud ja paljud on saatnud DVD. Igal teatril ei ole raha, et autorit kutsuda. Eks see sõltu ka sellest, kui kaugel lavastust mängitakse.

On olnud õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Ka niisuguseid lavastusi on olnud, kus ma oma näidendit ära ei tunne.

Kuidas teil näidend valmib, mismoodi tunnete ära, et just see teema võiks publikut köita?

Seda ei saa seletada, see pole kirjeldatav protsess. Kirjutan sellest, mis tundub huvitav. Ma ei mõtle näitlejate ja publiku peale, vaid mind ennast peab huvitama see, millest kirjutan. Kui hakkad publiku maitse peale mõtlema ja sellest lähtuma, siis kindlasti eksid.

Kas te teleseriaale ka kirjutate?

Meil makstakse selle eest vähe. Võiksin kirjutada küll, aga selliseid ettepanekuid tehakse mulle harva, sest nad teavad, et mul on suured nõudmised. Teatritele võin oma näidendi anda poolmuidu, võin teksti kinkida, aga televisioonile ... tänan, ei.

Mulle meeldib veel filmikunst, aga meil Bulgaarias on neil, kes filmiraha jagavad, teine maitse. Mul on kaasamõtlejaid rohkem endise Jugoslaavia aladel. Seal mängitakse ka mu näidendeid palju, aga filmiga ei ole sealgi veel vedanud.

Sedasama «Titanicut» on mu kodumaal mängitud vaid neljas teatris.

Vaid?

Jah, Bulgaarias on 40 teatrit. Need on riiklikud repertuaariteatrid. Vabasid produtsente meil ei ole, teie Märt Meos on selles mõttes kangelane, kauboi, kes kappab kiirel hobusel.

Siin saab me jutt otsa, sest läheme teatrihoonesse, milleks seekord on kahe raudteeliini vahel asuv Tapa raudteejaam. Teel sinna ütleb Hristo Boytchev, et kord on ka Pariisis seda mängitud mahajäetud raudteejaamas, aga seal rongid enam ei käinud.
---------------------------------------------------------------------------

Hristo Boytchev pärast esietendust: «Ma olen väga rahul. Suurepärased näitlejatööd. Lavalised lahendused, ruumikasutus ja valgus meeldisid mulle väga, lava sügavus ning kuidas seda kasutati. Teie temperament on teine. Kõige rohkem üllatas vast, et lavastaja pidas vajalikuks teha ka vaheaeg. Bulgaaria publikul ei ole närvi vaheaega pidada ja oodata. Meil pole kunagi vaheaegu, isegi pikkades näidendites mitte, sest kõik tahavad kiiresti teada saada, mis juhtub, ja siis head aega. See on õnnestunud lavastus ja teeb mulle head, sest tihti määrab ühe loo mängimine autori teistegi näidendite elu selles keeles ja riigis. Mulle meeldib, et mu näidendid elavad oma elu ja ma ei pea nende saatusesse sekkuma. Vahel on kurb ka, et teater on ajalik kunst.»