Seda ei saa seletada, see pole kirjeldatav protsess. Kirjutan sellest, mis tundub huvitav. Ma ei mõtle näitlejate ja publiku peale, vaid mind ennast peab huvitama see, millest kirjutan. Kui hakkad publiku maitse peale mõtlema ja sellest lähtuma, siis kindlasti eksid.
Kas te teleseriaale ka kirjutate?
Meil makstakse selle eest vähe. Võiksin kirjutada küll, aga selliseid ettepanekuid tehakse mulle harva, sest nad teavad, et mul on suured nõudmised. Teatritele võin oma näidendi anda poolmuidu, võin teksti kinkida, aga televisioonile ... tänan, ei.
Mulle meeldib veel filmikunst, aga meil Bulgaarias on neil, kes filmiraha jagavad, teine maitse. Mul on kaasamõtlejaid rohkem endise Jugoslaavia aladel. Seal mängitakse ka mu näidendeid palju, aga filmiga ei ole sealgi veel vedanud.
Sedasama «Titanicut» on mu kodumaal mängitud vaid neljas teatris.
Jah, Bulgaarias on 40 teatrit. Need on riiklikud repertuaariteatrid. Vabasid produtsente meil ei ole, teie Märt Meos on selles mõttes kangelane, kauboi, kes kappab kiirel hobusel.
Siin saab me jutt otsa, sest läheme teatrihoonesse, milleks seekord on kahe raudteeliini vahel asuv Tapa raudteejaam. Teel sinna ütleb Hristo Boytchev, et kord on ka Pariisis seda mängitud mahajäetud raudteejaamas, aga seal rongid enam ei käinud.
---------------------------------------------------------------------------
Hristo Boytchev pärast esietendust: «Ma olen väga rahul. Suurepärased näitlejatööd. Lavalised lahendused, ruumikasutus ja valgus meeldisid mulle väga, lava sügavus ning kuidas seda kasutati. Teie temperament on teine. Kõige rohkem üllatas vast, et lavastaja pidas vajalikuks teha ka vaheaeg. Bulgaaria publikul ei ole närvi vaheaega pidada ja oodata. Meil pole kunagi vaheaegu, isegi pikkades näidendites mitte, sest kõik tahavad kiiresti teada saada, mis juhtub, ja siis head aega. See on õnnestunud lavastus ja teeb mulle head, sest tihti määrab ühe loo mängimine autori teistegi näidendite elu selles keeles ja riigis. Mulle meeldib, et mu näidendid elavad oma elu ja ma ei pea nende saatusesse sekkuma. Vahel on kurb ka, et teater on ajalik kunst.»