Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/07/09/1886976t1hc786.jpg)
Hristo Boytchev oleks nagu teadnud, et Eestis, kunagises uhkes ja elavas raudteesõlmes Tapal vireleb mahajäetud jaamahoone, ja kirjutas siis reekviemi sellele. Unise ja üksildase linnakese vaksali eksterjöör ja interjöör vastavad põhja jõudnud ja lagunevale Titanicule, mille «kõhus» ootavad viimased neli orkestranti pääsemist.
Näidendi pealkiri on autori leitud võimas kujund. Teise vaatuse alguses meenutatakse kvartetile ja ka vaatajatele, et Titanicu orkester mängis uppuvas laevas viimse hingetõmbeni «Jumal, sul ligemal», mis kõlab ikka, kui kirstu hauda lastakse. Seda kuuleme ka lavastuses.
Neljast «orkestrandist» teab ehk muusikast midagi vaid jõhker, tapjaminevikuga Meto (Margus Prangel), kes näidendi alguses rebib peldikupaberiks Beethoveni ja Bachi noote.
Täispatused on ka tema kaaslased, kõikjal kummitava emakaru Katja kogemata tapnud Doko (Guido Kangur), prostituut Ljuba (Elina Reinold) ja endine jaamaülem Luko (Raimo Pass). Joomaudus ja sellele järgnevas deliiriumis vaevlevat jõuku dirigeeribki algul Meto, kuni perroonile paisatakse mustkunstniku kapp ja sellest astub välja maag Harry (Argo Aadli).
Mustast kastist saab ümberkehastumise, kadumise ja taassünni sümbol. Järgnevalt näeme, kuidas pääsemislootuses rongi asemel täidab selle lootuse hoopis nii teadmameest, õpetajat kui ka hüpnotisööri kehastav mustkunstnik.
Harry paneb jõugu laulma Beethoveni «Oodi rõõmule» ja sisendab neile reaalsuse illusoorsust. Üksteise järel koos Harryga kapis vaimset puhastustuld läbides saavad endistest eluheidikutest taas inimesed.
Näidendi moraaliks on kaks tõdemust: esiteks, et kogu elu on one-man-show, kuni mängib orkester, ja teiseks, et inimese kadumine algab üksijäämisest. See asjaolu eristab «Titanicu orkestri» lõppkokkuvõttes lootuslikku paatost seda sageli võrreldavast Becketti «Godot’d oodates» absurdidraamast.
Lavastaja Madis Kalmeti teeneks – lisaks kindlakäelise ansamblimängu korraldamisele – on see, et näidendist ei kujune labast komejanti (mis oleks võimalik, arvestades sellega, kui palju etenduses juuakse ja ringi laaberdatakse), vaid intellektuaalne mäng.
Sellele aitab kaasa ka näidendi «tekst tekstis» struktuur. Oodatakse rongi, aga harjutatakse samas selle tulekuks. Samasuguse topeltteatrina on võetavad Harry eksperimendid.
Nauditavast professionaalsusest kõneleb Kanguri kehastatud bomž Doko, südamlik tobuke, kelle kanda jääb lõpuks inimläheduse igatsuse väljendus. Ja kui väljendusrikas on sõnatu hetk Prangeli Meto ja Reinoldi Ljuba vahel, kui Meto leiab mustkunstniku noa ja läheb teda tapma.
Seesuguseid publikut kaasa haaravaid hetki on teisigi. Eraldi tunnustust väärib Urmas Lattikas lavastuse muusika eest. Full marks!
«Titanicu orkester»
Lavastaja Madis Kalmet. Kunstnik Toomas Hõrak. Helilooja Urmas Lattikas
Osades Elina Reinold, Guido Kangur, Raimo Pass, Margus Prangel ja Argo Aadli
Ühenduse R.A.A.A.M esietendus 7. juulil Tapa raudteejaamas