Ellen Niidu heinategu ehk suur niidutöö

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ellen Niit.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Veerandsada aastakest tagasi, kui Ellen Niit tähistas oma kuuekümnendat sünnipäeva, arutasid nad usutleja Mall Jõgiga, kuidas on olla luuletaja ning ühtlasi suure pere ema.

FOTO: Erakogu

«Aga oma aega jaotada nii, et oled täitnud oma kohustused perekonna vastu, oma kodu enam-vähem korras hoidnud, ja seal kõrval midagi kirjutada: see on üks noatera mööda kõndimine ja iialgi sa ei tea, kuhupoole sa sealt kukud. /.../ Kogu aeg on niisugune tunne, et kõik on millegi ettevalmistamine, et päris töötegemise aeg alles tuleb, kui lapsed on koolidest väljas. Ja siis ühel heal päeval leiad, et suurem osa elust hakkab mööda saama. Kõik on olnud nagu heinategu vihmasel suvel. Mitme vihmahoo vahel teed ikka jälle jupikese ja lõpuks selgub, et midagi on ikka tehtud ka. Kui hea hein just, seda on raske öelda.» (Sirp ja Vasar, 1988, 15. juuli)

Võib-olla ei ole Niidu heinakuhi nii kõrge ja kopsakas kui mõnel teisel (laste)kirjanikul – veerandsada luuleraamatut pluss neli valikkogu, kaks näidendiraamatut, viis juturaamatut ning koondkogu proosast ja näidenditest. Võib-olla lõpetas ta kuhja kasvatamise varem ära kui võinuks. «Jakobi raamatule» (2001) järgnenu on koostajate temaatilised kompositsioonid juba olemasolevast.

Küll lõhnab magusalt

On kuidas on, aga «hein» on tehtud valitud taimedest, see lõhnab magusalt ka praegu ning kosutab nüüd ja edaspidi kõiki, kes Niidu loominguga tutvust teevad.

Lastele luuletama kehutab üldjuhul oma laps. Niidu puhul päris algus nii sirge ja selge polnud. Tema kontrollis teooriat.

Ülikoolis tegi ta diplomitöö lastekirjandusest, uuris lasteluule kirjutamise nõkse ning ei uskunud nende toimimisse. Nimelt, et soovitavad on paarisriimid, puhtad riimid, mõte ei tohi ühest reast teise minna, vaid peab olema ühe värsi pikkune. Ja lugu peab rääkima liikuvatest asjadest, soovitav on, et tekstis oleks loomi. Proovis järele ja sündiski luuletus «Rongisõit» (1957), mida kõik peast teavad! (Tõsi, oma osa on siin kahtlemata Gustav Ernesaksa loodud viisil.)

Nüüd Niidu luulet lugedes ei saa küll öelda, et see oleks konstrueeritud, kuidagimoodi reeglitele ja tavaarusaamadele allutatud, et ta püüdlikult lihtsalt kirjutaks või lapse elu argiseikade kirjeldamisega piirduks. Kummastav-kirgastav ongi just see, et pealtnäha igapäevane seik saab kirja nii, et mingi nõks viib lugejal hetkeks pilgu silmapiiri taha ja tõstab varbad sentimeetrikese põrandalt lahti.

Pikem luuletus võib meenutada mustlaslaulu, mis ka pisitasa hakkab tuure koguma ning kulmineerub mõtte ja vormi hoogsa kooskeerutusega. Esmapilgul trill-trall-luuletuse taga võid tabada lapse tõsise pilgu või teise täiskasvanu müksu – mõtle, sõber, mis tegelikult tähtis on!

Mis siis tähtis on? Oluline on teada, et kõik lapsed on head, vahel lihtsalt juhtub viperusi. Krõll ju igas lapses peidus! Seesama Krõll ent teab, kuidas rõõmustada ema – mida teha ning mis veel tähtsam, mida tegemata jätta. Tähtis on olla loodusega ühes rütmis ja käsikäes – viia lapsed metsa nagu õpetaja «Noorte lehtede päevas», et õhtul hoiaks igaüks imet oma pihus ning punga ajaks hing ja ihu.

Keski ja tuldertuled

Tähtis on, et laps tahab mängida, ta peabki mängima ja siis on kõik võimalik – Midrimaa ja mänguvesi, ning kuninga ärameelitamisel saab otsustavaks teguriks jalgratas! Jah, ka täiskasvanu saab turteltulemisi lapseaastaisse tagasi ning sealt jälle oma aega, enda laste juurde. «Kõik üksteisest läbi sujub. Igavik on ta ihu sees,» tunneb noor ema «Turteltulemises».

Tähtis on loomise hoog ja jõud nagu «Suures maalritöös», oluline on korjata lapsepõlvest elamise väge nagu «Suures suislepapuus». Niidu lasteluule sildi all on ilmunud mõndagi säärast, mille juurde viiks kättpidi täiskasvanu ja ütleks – loe, see on lihtsalt hea luule, aadressita!

Erilist mõnu pakuvad Niidu sõnaleiud ja riimisätungid, mis pole pelgalt sõnamäng ja tühi kõlakõlksutamine. Miks mitte «keegi» asemel «keski», «tarviliku» asemel «tarblast»? Mis asjad on need «tuldertuled», annab ette kujutada.

«Luuletuses ei peagi igast sõnast aru saama ei laps ega täiskasvanu. Midagi salapärast peab sinna ka jääma, midagi niisugust, mida ei saa ei lapsele ega täiskasvanule sõnadega ära seletada,» arvab Niit 1988. aasta usutluses ning kinnitab 15 aastat hiljem, et «lastele võib palju keerulisemalt kirjutada kui tavaliselt tehakse, sest laps mõtestab teksti tagantjärele. See on mulle andnud julgust luules vähe keerulisem olla, kui titekalt tavaliselt oodatakse. /…/ Tahaks reaalsusesse jääda, aga siiski nii kirjutada, et tekstil oleks mitu tähendust.»

Andku Pille-Riin, Triinu ja Taavi, onu Ööbik, jänesepojad ning teised Niidu proosaraamatute tegelased andeks, et selles «niidukiidulaulus» neid ei nimetanud. See ei vähenda nende olulisust. Niit on oma sõnutsi lihtsalt luuletaja ning kogemata kombel lastekirjanikuks kujunenud. Lastel vedas!


Ellen Niit

•    Sündinud 13. juulil 1928 Tallinnas. Kodanikunimi Ellen Hiob kuni 1949, Niit 1949–1958, 1958. aastast Ellen Kross. Õppis Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal. Luuledebüüt õpilasena 1945 ajalehes Noorte Hääl. Kutseline kirjanik 1963. aastast.

•    Teoseid: «Kuidas leiti nääripuu» (1954), «Rongisõit» (1957, 1963, 1965, 1986), «Karud saavad aru» (1967, 1971), «Lahtiste uste päev» (1970), «Suur maalritöö» (1971, 1986), «Vee peal käija» (1977), «Maailma pidevus» (1978), «Krõlliraamat» (1979), «Oma olemine, turteltulemine» (1979), «Suur suislepapuu» (1983), , «Ühel viivul vikervalgel» (1999). Proosaraamatuid lastele: «Pille-Riini lood» (1963, 1971) «Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda» (1967, 1970), «Triinu ja Taavi jutud» (1970).

•    Perekond: abielust rahvaluule- ja kirjandusteadlase Heldur Niiduga psühholoogist poeg Toomas Niit (snd 1953), abielust Jaan Krossiga nahakunstnikust ja luuletajast tütar Maarja Undusk (1959) ning kaks poega: julgeolekuanalüütik Eerik-Niiles Kross (1967) ja filmiprodutsent, fotograaf ning kinnisvaraarendaja Märten Kross (1970).

Tagasi üles