Niidu andumuslik luule

Luuletaja on ikka üks ja seesama, ka siis, kui suurem osa tema loomingust on adresseeritud lastele. Olemus võib küll võtta teise väljendusvormi, järgida vastuvõtja tunnetuse eripära, ent allikas sellest ei muutu. Ernst Enno, Hando Runneli, Leelo Tungla jmt lastele kirjutanud luuletajate käekirjad eristuvad küll isekeskis, aga iga autori koguloomingus esindavad nad autorile omast jagamatut alget.

Kirjandusloost näeme, kuidas Lydia Koidula «Emasüda», Gustav Suitsu «Noored sepad» ja «Ühele lapsele» on juba mõnda aega kuulunud ka laste etlemisrepertuaari. Rääkimata Juhan Liivi luuletustest «Hällilaul», «Rändaja», «Üks suu» jpt.

Samas on Liivi luulest äsja monograafia üllitanud Jüri Talvet veenvalt osutanud, kuidas Liivi lapselikult lihtsana tunduv minimalism kätkeb endas tegelikult eksistentsiaalset temaatikat, «inimelu ja iseäranis ta hingeliste püüdluste haprust kõiksuse julmal taustal.»

Niit ja Liiv

See ehk pikale veninud sissejuhatus Niidule austava kummardusena mõeldud kirjutisele tahab kinnitada: tema luulega on samamoodi. On üks selgelt tajutav ja poetessi kogu loomingut läbiv hoiak, mis siinkirjutaja meelest on kokkuvõetav sõnaga «andumus».

Et Liivist oli just juttu, siis tasub võrrelda Ellen Niidu looduslüürikat Liivi omaga. Kõigepealt peame tunnistama, et niisugust andumuslikku suhet loodusega kohtame praeguses eesti luules haruharva. Paljudest võimalikest näidetest tooksin siinkohal viisteist aastat tagasi ilmunud valikkogule pealkirja andnud luuletuse «Paekivi laul», milles avaldub liivilikult intiimne ja õrn vahekord loodusega ning ülendav osadustunne. Tsiteerin luuletuse lõpusalme:

Paeklibu mu jalge all krigiseb.

Kuusik ohkab. Tuul kõrtes kahab.

On äkitselt imeligi see,

mis kivist välja tahab.

Maa kivirind laulab mu jalge all.

Kostab kivine merekohin.

Õnnis hing, kes ma Maarjamaa palge all

seda laulu kuulda tohin.

Järgmisena rõhutagem Niidu andumuslikku armastusluulet. Selles valitsevad pöördumine armastatu poole ja kahekõne temaga. Oma erootilisuses on see suhe Marie Underist tagasihoidlikum, aga siiski meelelis-hingeliselt sama vahetu ja usalduslik.

Kui koostasin «101 eesti kirjandusteost», siis valisin sinna Ellen Niidu ja Jaan Krossi «sajandi armastuslugu» (Juhani Salokanneli nending) kajastama Loomingu 2008. aasta juulinumbris, Ellen Niidu 80. eluaasta sünnikuul ilmunud, aga sügisel kaks aastat varem kirjutatud luuletuse «...siin seisame nüüd õhtuvalguses».

Luuletus on pühendatud abikaasa Jaanile, tähistamaks poole sajandi möödumist saatuslikust esmakohtumisest temaga. Kinnitan siinkohal veel kord, et see on üks kaunimaid ja isetumaid armastusluuletusi, mida eales olen lugenud. Aga selle eelloo leiame luuletustes «Las ma olen lind» (1958) («Las ma olen lind, / kes teeb pesa su põue») ja «Sõnade putukad suminal lendavad» (1958), mis kuulutab armastuse kõikevõitvat väge («Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab: / kallis ehk liialt me õnnel on hind? / Süda ent ühte vaid tuksub kui aruta. / Armastan, armastan, armastan sind!») ning mida kroonib tsükkel «Kassari õhtud».

Sellegi pühendatus ja omamoodi vastus Jaan Krossile ilmneb motos, milles tsiteeritakse Krossi «Elleni-elamusest» kantud luuletuse ning hiljem Tarmo ja Toomas Urbi viisistatult võrratuks lauluks saanud «Imelise aasa» kahte rida: «Me läksime ja oksad läksid koost. / Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.»

Siis järgneb andumuslik ema-tunne, mis on võimeline ületama rusuvamatki argipäeva. Selles emaduses kehastub ühtlasi ühe rahva kestmine, nii nagu me loeme seda pidulikus-ülevas ja Betti Alverile varjatult osutavas luuletuses «Vivat Estonia» (1986):

Me oleme täis neid,

Kes enne meid

on käinud.

Me õnnitleme end,

et oleme neid näinud.

Aeg annab tooni ja

mäng kestab,

sünnib tõde.

Vivat ESTONIA

me ema,

meie õde.

Küllap on Madis Kõivul õigus, kui ta ühes 1991. aasta intervjuus on tõdenud, et eesti luule ja laiemalt võttes kogu kultuuri aluskihiks on emaluule, emapiimast läbiimbunud sõna. «Naise sõna maksab,» ütleb Kõiv.

«Mitte et üks või teine naine peab tingimata nööre tõmbama, vaid kui sellel kunstiinimesel on õige hääl, naiselik hääl, selle substraadi hääl, siis seda kuulatakse instinktiivselt ja ilma selle üle arutamata. Sest see hääl tundub veenev – eestlasele, kuna seal on see sügavuse täämbr sees.»

Sõnu hüütakse nimepidi

Aga tunnistagem, et Ellen Niidu luulet iseloomustabki sõna-andumuslikkus. Mitte lihtsalt tundlikkus, mis enesestmõistetavalt kuulub iga luuletaja juurde (kunagi räägiti kirjandusest kui sõnakunstist, aga see on kaunis minevik!), vaid usk sõnasse kui paralleelilma väravasse, inimestevahelisse silda, võluväesse.

«Aga sõnu / hüüdma peab nimepidi,» kõlab luuletuses «Laul ärkavast sõnast». Ja sõna-andumus tähendab seda, et vaikuski võib kõneleda. Nii lõpeb luuletus «Sõnad»:

Kõigist neist sõnust,

Mis silmast silma

süda mõistab,

tunnetab ja teab,

ärgu jäägu me kunagi ilma.

Need on kui leib,

mis olema peab.

Ellen Niidu «Paekivi laulu» uustrükki (2008) lugedes on uue põlvkonna luuletaja Jürgen Rooste tõdenud: «Niit on eksistentsiaalreligioosne kirjanik, sest inimese paigutamisega maailmakõiksusse, ta üksilduse, kaksilduse (mis on üksilduse ülim vorm) ja kohatuse ja kurvastuse ja taltumise ja rõõmuga, tegeleb Niit süstemaatiliselt ja filosoofiliselt suures jaos oma luulest.»

Võin ka ise sellele tõdemusele kahe käega alla kirjutada. Ellen Niidu eksistentsiaalsus pole aga pessimistlik, vaid kantud eluandumusest. Nagu see kõlab «Tasakaalus»: «Vee ja taeva kaalukeel / triiki / meie lennus võppub./ Kuskil seal / on maagi veel! / Ja me sees / üks kuues meel / ütleb olevat meid teel / veel üks kord / maailma lõppu.»