Kolm hobust, kolm vankrit, kolm kutsarit, neli etendust, 25-pealine näitlejate-pärimusmuusikute vägi. Nii võib kokku võtta ühe Raplamaa tüdruku täideläinud unenäo.
Hobustega rahvast lõbustama!
21. juuli 2013, 13:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See tüdruk on äsja 25-aastaseks saanud vabakutseline näitleja ja muusik Maili Metssalu. Ta on Viljandi Kultuuriakadeemia kaheksanda, nn Krahli kursuse vilistlane. Tema paljuräägitud unenäost – hobuvankritest, tulekeerutajatest ja päris teatritrupist – arenes välja rändteater Vaba Vanker.
Tegelikult rändas Maili Metssalu juba eelmisel suvel mõne näitlejast sõbraga hobuvankril. Koos andsid nad ka ühe etenduse.
Ent sel aastal on Vaba Vanker palju suuremaks kasvanud ja hoogu juurde saanud. Muide, hoogu aitasid anda Hooandja veebiportaali vahendusel 124 hooandjat, kellele mängitakse kontrolletendust Raplamaal Ingliste mõisas juba täna õhtul.
Ja hoolimata sellest, et trupi suvised esinemised võib üles lugeda ühe käe sõrmedel, ei räägi noored näitlejad ise enam projektist, vaid ikkagi uue teatri sünnist. Veerandsada trupiliiget kutsuvad lavastaja Maili Metssalu sõbralikult nöökides juba direktrissiks ja Carabas Barabasiks.
Metssalu tunnistab, et ta mõlgutab plaane ka talvisest lasteetendusest, mille võiks vaatajateni viia saanide või regedega.
Kummaline äritehing
Homme toovad noored teatriinimesed Raplas vaatajate ette eesti pärimuskultuurist inspireeritud loo «Teekond». Kuid etenduse proovideks kogunesid noored Ingliste mõisa alles nädalapäevad tagasi.
Lavastuses keskset rolli mängiv Eesti Improteatri näitleja Rauno Kaibiainen tunnistab pärast esimest proovipäeva, et ta ei kujutanud veel möödunud õhtuni ette, mis sellest asjast saab. «Kui ma enne teadsin vaid, et see tuleb vahva, siis nüüd tean, et see toimub ka ja me saame etenduse selle lühikese perioodiga ikka valmis,» räägib Kaibiainen Ingliste küla laululaval esimesi proove tehes.
Kuigi lavastuses saab näha eesti pärimuskultuuris tuntud võluvilepille, halli vanataati ja hiieneitseid, kasutavad näitlejad tänapäevast kõnepruuki. «Me ei elusta vanal moel vana asja, vaid näitame, et vanad mõtted, ideed ja sümbolid on ka tänapäeval elujõulised,» tutvustab dramaturg Uku Talmar lavastuse ideed.
Nii nagu suures osas tänapäevastest teatrietendustest, ei puudu ka «Teekonnas» «püksid-maha»-nali. Talmar tunnistab, et kuigi see pole otseselt eesti pärimusest tulnud, on meie pärimuslugudes palju veidramaidki asju. Ta toob näiteks loo printsessist, kes leiab karjapoisi, kellel on võluvilepill ja kes paneb sigu tantsima. Edasi läheb lugu nii, et printsess tahab ühe sea endale osta. Hind on see, et printsess peab karjapoisile näitama oma keha altpoolt naba. Printsess tõstabki seeliku üles, kuid kodus siga ei tantsi. Nii läheb printsess poisi juurde ja ostab uue sea. Seekord tahab poiss tüdrukut ülaltpoolt naba näha. Printsess ei tea, et tegemist pole võlusigadega, vaid poisil on võluvilepill.
Hirm loitsude ees
Tegelikult ei tea proovide alguses veel keegi, millised naljad ja repliigid publikuni jõuavad. Nimelt saavad näitlejad «Teekonnas» võimaluse võimalikult palju ise ennast lavastusse panna. Teksti, mis tuleb pähe õppida, ei ole. «Anname neile ette stseeni alguse ja mingisuguse emotsiooni ning eesmärgi, milleni nad jõudma peavad,» seletab lavastaja Metssalu etenduse sündi. Milliseks stseen kujuneb ja kuidas olukorrad lahendatakse, tuleb näitlejatel ise välja mõelda.
Seda, et tegemist on ühe erilise teatriga, näitab ka see, et trupp alustas prooviperioodi šamaani rännakuga iseendasse. Pärimusmuusik Mari Tammar räägib, et mõte šamaanirännakut läbi viia tekkis seetõttu, et lavastuski räägib rännakust, teekonnast ja erinevatest maailmadest. Tammari sõnul on pärimuskultuuris ikka ühendust võetud nii ala- kui ka ülailmaga. Pärimuse järgi on ülailmas heledamad valguseolendid ja alailmas tumedamad jõud, kes võivad samuti väga kasulikud olla.
Lavastuse muusikaline kujundaja Merike Paberits püüab enda sõnul üla- ja alailma kujutada just vastanduste abil. Plaanis on kasutada nii regilaule, sajatusi kui vanu loitse. Paberits loodab, et loitsude abil loodusega tegelikult jutule ei saada, sest kui veeloits vihma välja kutsub, ei ole see kõige meeldivam. «Väike hirm on, et loodus tuleb tõesti jutule,» tunnistab ta. «Loitsud olid kunagi midagi müstilist ja olulist, aga me ei tohiks neid asju väga tõsiselt võtta.»
Pereliikmed löövad kampa
Rändteatri Vaba Vanker trupp on esimese proovipäeva lõpuks kokku kasvanud kui üks pere. Kuid teatritegemistele aitavad nii nõu kui jõuga kaasa ka näitlejate päris pered.
Näiteks lavastaja Metssalu on lavastusse mängima pannud oma õe Marju, vend Jüri aitab teatrimeeneid valmistada, isa Jaan ehitas möödunud pühapäeva õhtul aga trupile kolmandat hobuvankrit. Varem oli Jaan abikaasa Ulviga märkinud maha trupi liikumistrajektoori kruusateedel. «Kui naise võtsin, jätsin rallisõidu maha, sest kahte armastust ei saa korraga pidada,» räägib Jaan Metssalu ja näitab uhkusega rändteatri teekonna legendi. «Käru – Vändra 27 kilomeetrit, Vändra – Tori 31, Tori – Kõpu 44, Kõpu – Viljandi 20,» loetleb ta vahemaid, mis näitlejatel kolmel väike-maja-preerias stiilis hobuvankril nädala jooksul läbida tuleb.
Vankri vedajate, hobuste Vairi, Hiiri ja Reti perenaine Eve Haggi Madise talust lisab, et ega tema suksud palju pikemaid maid läbinud olegi. Pealegi tuleb rändajatel päevas ka kaks tundi hobusemehe lõunat pidada, sest hobune peab vahepeal süüa saama. «Tema ei saa, võileib hambus, edasi kõndida,» nendib Haggi. «Tema peab nina maha panema ja toituma.»
Vaba Vankri etendused
Pühapäeval, 21. juulil kell 19 Raplas Promenaadi pargis.
Esmaspäeval, 22. juulil kell 20 Vändras Kirikumõisa pargis.
Neljapäeval, 25. juulil kell 17 ja reedel, 26. juulil kell 19 Viljandis Filosoofi alleel lossimägedes.
Sissepääs etendustele on annetuse alusel. Kaasa tasub võtta sularaha ja tekk või muu tore asjake istumise alla panemiseks!