Positivusel rokkis läbilõige Baltikumist

Rahvamassi keskelt avanes pealavale säärane vaade. Noah and the Whale’i kuulas lava ees ka Eesti president T. H. Ilves. Foto: Jelena Rudi

Nädalavahetusel toimus Lätis Baltimaade suurim muusika- ja kunstipidu.
 

Tallinna-Riia maantee oli reede õhtul umbes. Kolonnid liikusid ühtlaselt aeglases tempos, möödasõitudest polnud mingisugustki abi. Sel korral rahustas teokiirusel liikuv rivi maha ka uljamad pedaalitallajad.

Tee viis Salacgrīvasse, kus peeti reedest kuni pühapäevani Baltikumi suurimat festivali. See on koht, kus elab vaid 3000 inimest ja mida külastas reede õhtul ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves. 15 kilomeetrit Ikla piiripunktist paiknevasse asulasse suubuski suurem osa venivast autode kolonnist.

Saabumine võttis aga natukene aega, kuna Positivuse festivali ala eraldab üle Tallinna-Riia maantee joonistatud jalakäijate ülekäigurada. Seetõttu moodustasid telkimislinnakust sissepääsu poole liikuvad inimeste hordid autokolonnide jaoks tammi. Nimelt paikneb kontsertide ja toitlustusala Eesti poolt vaadatuna maanteest paremal, festivaliliste telkimisala aga vasakul käel.

Enne kontserti silmas festivalile tulnud üliõpilane Rain (23) metsatukas jalutamas Toomas Hendrik Ilvest. Kuna iga päev presidendi kätt suruda ei õnnestu, otsustas ta sõbraga julgelt ligi astuda ning võimalust kasutada.

«Pea vastu, sõber,» öelnud riigipea.
«Eks ma üritan. Ole sinagi tubli,» vastas noormees.

Festivali alguseks võib pidada reede keskööd. Ja mitte sellepärast, et selleks ajaks oli saabunud Eesti president Toomas Hendrik Ilves, vaid hoopis sellepärast, et pealavale oli saabunud Noah and the Whale ning Positivuse külastajate arv jõudnud pea 25 000ni. Lõviosa nendest oli kogunenud pealava ette. Nende hulgas oli just seda ansamblit tulnud kuulama ka Eesti riigipea.

Võttis naised jalust nõrgaks
Noah and the Whale on briti indie-rock-muusikat viljelev bänd, kellest on viimase poole aasta jooksul kirjutanud Guar­dian ja Independent. Bändi menukusest annab tunnistust fakt, et vähem kui kuu tagasi esinesid nad Glastonbury festivalil. Viimasest võttis osa 135 000 inimest. Piletid müüdi välja tunni ja 40 minutiga.

2011. aastal välja antud albumi «Last Night on Earth» abil tõusid nad Suurbritannia albumimüügi edetabeli esikümnesse. Seeläbi kogusid nad tuntust ka teisel pool Atlandi ookeani, mistõttu tuli Ühendriikides ette võtta tervelt kolm tuuri.

«Nüüd laulan teile laulu, mille saatel teismelisena kanepit suitsetasin,» ütles laulja ja rahvamassi hulgast võis kuulda naerupahvakaid.

Artisti vahetu etteaste võttis jalust nõrgaks nii mõnegi naiskülastaja, kes pärast kontserti arutasid, kuidas saaks oma kutid bändi 27-aastase laulja Charlie Finki vastu välja vahetada.
«Ta on nii armas,» kostis ühe blondiini suust.

«Issand! Ma tahan omale täpselt sellist meest,» hüüatas teine, pruunisilmne kaunitar.
Ja siis vantsisid eestlastest ja lätlastest seltskonnad kontserdialalt õllemüügikohtade või telkla poole. Või kas vantsisid? Ikka vantsisid jah.

Noored naised vantsisid, sest Charlie Finki nad enam lähipäevil ei kuule. Mehed pidid aga nentima, et festivalile saabunud briti rokkari etteaste oli parem pick-up line kui vaimukas repliik või mistahes väärtuses kokteilide väljakäristamine. Ta lihtsalt rakendas seda tuhandete naiste peal korraga. Rakendas edukalt ja lahkus.

Milleks järjekorrad?
Laupäeva lõunaks sai seesama rahvaste hord kargu alla ning suundus toitlustusala või dušijärjekorra poole. Kes muidugi suundus ja kes mitte. Üldiselt olid järjekorrad sedavõrd pikad, et paljud lõid käega.

Valdav osa 30 000 festivalilisest ööbis telklas. Nii et võite ette kujutada, kui suure telkimislinnakuga tegu oli. Hinnanguliselt võis sel alal olla pool kilomeetrit laiust ja paarsada meetrit rohkem pikkust. Sealjuures polnud õhuruum telkide vahel sugugi suur, kohati vaid paar-kolmkümmend sentimeetrit.
Milleks passida pool tundi duširuumide või kebabijärjekorras?

Sama hästi võiks ju niisama telklas istet võtta, õllekotid varjust välja võtta ning päikese all aeleda – just nõnda mõtles arvestatav hulk festivalikülastajatest. Ja mõne sellise seltskonna võis leida iga kümne-viieteist meetri tagant.

Ja milleks passida veel pool tundi jäledalt haisevas kuivpeldikujärjekorras, kui tuleb vajadus «nr kahele» minna? Üks noormees leidis olevat paraja lahenduse kasutada selleks telkimislinnaku aianurka. Tegi teo ära ja lasi jalga.

Paari eestlase õnnetuseks olid nad oma magamishüti just telkla aediku nurka paigutanud. Vale parkimiskoht, nentisid nad hiljem, kui hommikul poole meetri kauguselt oma magamisasemest hunniku avastasid. Rohkem nad sellel juhtuda ei lasknud.

«Üks tüüp üritas veel, päise päeva ajal. Kutt oli juba kükitanud ja püksid maha tõmmanud. Kuulsime midagi ja siis läks sõber telgist välja. Astus tema juurde ja lihtsalt vaatas sellele vennale otsa,» rääkis festivalikülastaja Maarja (22). «I am sorry,» ütles tüüp, tõmbas püksid jalga ja pani plagama.

Vohav hügieenitus, toitlustusjärjekorrad, telgi läheduses oma loomulike vajaduste rahuldajad. Sellele vaatamata ei õnnestunud Positivuselt leida ühtki inimest, kes nädalavahetusega rahul poleks.

Tegu oli läbilõikega Baltikumi ühiskonnast, kes oli lihtsalt sunnitud selle fantastilise ürituse nautimiseks kitsastes oludes elama. Läbilõige sisaldas persoone telgi ümbruse reostajatest kuni presidendini. Kui see pole läbilõige, siis milline see läbilõige ühiskonnast olema peaks?

Positivusel osalenud artistidest toodigi peamiselt esile «seda reede õhtul esinenud kutti», nagu ütlesid külastajad ise. Noah and the Whale’i ega Charlie Finki nimepidi üldiselt ei teatud. Mainiti ka tõmbenumbrite Sigur Rosi ning Imagine Dragonsi etteasteid.

Festival Positivus 2013

19.–21. juuli

Salacgrīva, Läti

The XX, Sigur Rós, Two Door

Cinema Club, Crystal Castles

Michael Kiwanuka, The Joy Formidable, Elektro Guzzi, Iiris, kokku üle 100 artisti ja DJ