/nginx/o/2013/07/24/1917964t1hf6a1.jpg)
Kunstiteadlane Ants Juske on Pegasuse kirjastuse tellimusel teinud valiku eesti maalikunsti ja kunstnike tähelepanuväärsemast ajaloost ning kirjastus pani 52 autori 124 pilti kaante vahele. Nõnda saigi loodud «Eesti maal läbi aegade».
Meie maalikunsti paleus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on sissejuhatus meie kunstiajalukku Johann Kölerist Peeter Allikuni. Kuigi õigem oleks öelda Adamson-Ericust Toomas Vindini, sest Juske pole hakanud mingite žanrite ega kronoloogiaga mässama, vaid pannud tema jaoks tähtsamad loojad tähestiku järjekorda, et lugeja saaks endale meelepärase stiili ja kunstnikuga eelarvamusteta tutvuda. Mida autor ise raamatu ambitsioonide kohta arvab?
«Kirjastuse soov oli, et ma teeksin pildivaliku, kirjutaksin natuke kunstniku eluloost ning ka konkreetse pildi kohta,» seletab Juske. «See aitab vaatajal osata pildile läheneda. Niisugune lisateave on alati vajalik, sest me saame rohkem selle kunstniku ja maali kohta teada. Teadmata midagi kunstnikust, seda eriti abstraktse kunsti puhul, on raske ka ajastule või kontekstile laiemalt pihta panna.»
Juske lisas, et kogu aeg kurdetakse, et meie kunstiharidus on ripakil, ja koolis ei seletata isegi seda, mis on abstraktne kunst, sürrealism või ekspressionism. «See raamat täidab mingil määral selle lünga,» lubab autor.
Raamatus ei kohta baltisaksa kunstnikke ning vähe on kaasatud väliseestlasi. Välja on jäänud näiteks Eerik Haamer ja Endel Kõks. Juske sõnab: «Väljajäänuid on piisavalt. Paratamatult tuli mingi valik teha ning paljud elavadki kunstnikud pidid välja jääma. Kuna see teos on ikkagi eesti maali keskne, siis ei tulnud kõne allagi mingid baltisakslased. Esimene rahvuslik maalikunstnik oli teatavasti Johann Köler.»
Juske on eelistanud hüperrealismi ja sürrealismi valla loojaid ning Jaan Elkeni, Ando Keskküla või Miljard Kilgi pildid teevad raamatu silmale ilusaks. Hüperrealism sobib märksa paremini raamatulehekülgedele kui näiteks ekspressionistlik maal. Selle on Juske ära tabanud nagu ka selle, et kunstiajalugu on subjektiivne teadus.
Tegemist ei ole seega katsega objektiivselt süüvida eesti kunstilukku, vaid ühe Eesti hinnatuima kunstiasjatundja käsitlusega tema jaoks kallitest teostest ja autoritest, keda tutvustada ka juhuslikule raamatusirvijale. «Minu maitse või eelistus ei ole ju lõpuks mingi lõplik tõde,» ütleb ka Juske ise. «Vaatajale peab jätma ruumi ise mõelda. Minu roll raamatu kirjutamisel oligi rohkem suunata.»
Juske tutvustab kunstnikke põgusalt ning laseb nende loomingul enda eest rääkida. Ongi meeldiv lapata kunstiraamatut, mille autor on suutnud rõhu panna kunstile, mitte tekstile. See on parim viis nooremaid põlvkondi vaimustada, sest keegi ei jaksa lugeda pikki kirjeldavaid monograafiaid ilma varasema huvita. Nagu autor sõnastab: «Tuleb pildid silme ette visualiseerida, et ei oleks lihtsalt mingi tekstipuru.»
Teose «Eesti maal läbi aegade» roll on tuletada meelde vanu lemmikuid või avada senitundmatu eesti kunsti maailm. Ikka on hea nentida, et meil on Ilmar Kruusamäe või Kalev Mark Kostabi, ning Juske oskab valitud kunstnikud lühidalt ja huvitavalt selgeks kõnelda. Möödunud sajandi alguse kunstnikest saab teada nende loomisloo ehk miks neist said just sellised maalikunstnikud, nagu neist said.
Modernsemat loomingut räägib ta rohkem lahti, märkides lisaks ära mõjutajaid ja katsetusi. «Mõtlesin ka noorema põlvkonna peale, kelle jaoks võib-olla ei ütle sellised nimed nagu Enn Põldroos, Olev Subbi või Jüri Arrak suurt midagi,» tõdeb Juske. «Haridus ja kultuur ongi praegu selline sõna- ja kirjandusekeskne. Kujutav kunst on natuke tundmatuks jäänud. Samasuguseid veidi didaktilisi eesti kunsti sissejuhatavaid raamatuid võiks teisigi teha.»
Juske raamat sobib nii diivanilauale kui õppematerjaliks gümnaasiumi kunstiklassides, sest autori eesmärk on meelitada ligi juhuslikke silmapaare, kes armuksid näiteks Toomas Vindi naivismi. Ja siis huvitatuna haaraksid juba tõsisemate asjade järele, nagu «Eesti kunsti ajaloo» viies või kuues köide, sest näiteks Karl Pärsimäe fovism osutus nii vastupandamatuks. Selliseid sissejuhatavaid raamatuid on vaja arendama ja säilitama eestlaste ilumeelt ning ka selleks, et oskaksime juba maast madalast leida võlu kriitikas, mida kunst tekitab.
Praegu tegeleb Ants Juske juba mahuka ja tõsisemat süvenemist vajava Salvador Dalí monograafiaga, milles käsitleb maailma kuulsaimat sürrealisti koos tema mõjudega eesti sürrealistidele. Kuidas see täpsemalt välja peaks nägema, teab Juske hästi: «Tuleb sürrealismi retsensiooni apendiks alates Ilmar Laabani artiklitest kuni eesti luuleni 1960. aastatel. Ma panen kõik kujutava kunsti ja luule näited sinna lõppu. Raamat ei tulegi ainult Dalíst, vaid kogu sürrealismi seniidist.»
On tore, et meil kunsti jätkub ning inimesed peavad kodus koha leidma üha uutele ilusatele raamatutele. Ehk suudab nüüdisaegne maalikunst sedakaudu kummutada selle vana hirmu purgi ja moodsa kunsti pärast. Maalikunst on võimas.
Raamat
«Eesti maal läbi aegade»
Koostaja Ants Juske
Toimetaja Lauri Vanamölder
Kirjastus Pegasus