Hando Runneli luulekõne vahelduvvool

Murda küll võib, olematukski teha, aga «olemine ise on ette määratud», ütleb üks nüüdsele Runnelile omasemaid tekste «Ususõnad». Foto: Margus Ansu

Hando Runneli äsja ilmunud kogus domineerivad tõdemused ja kehtestused.
 

Raamat algab kaantest, pealkirjast ja kujundusest. Luuleraamat seda enam. See on esimene vihje. Runneli uue kogu (kui palju neid nüüd juba on kogunenud? – üle kahekümne kindlasti) ümbrispaberil on Mart Trummali foto võlvgaleriist. Kui maapind pehmeneb, siis peab seda toestama altpoolt võlvidega. Meie enese pealdisega on sama lugu: kui vaimuvõlvidest käikusid ei ehita, siis hakkab koor pehmenema, vajub kokku ja matab enda alla sisu.

See raamat – esimene kirjandusakadeemikuna – sisaldab endas fragmente harjumuspärasest Runnelist. Siin on sõnamängust lähtuvaid tekste («Kutse», «Vanavara», «Loomalood», «Üle mere, üle muru», venekeelne «Advent»), nn rolliluulet («Ellujäämise strateegia» – ametniku tühikõne, «Häämees» – võrgutajast külamees, «Müügimees»); on epigrammilaadseid («Naisjõumeeste juhtum», «Moskvas suures», «Ood») ja ajakajalisi sedastusi («Valimiseelne», mõistatagu lugeja, kellest on jutt luuletuse «Pööre» teises osas!); on ääremärkusi («Krikmanni kaitsmine», «Kristlik»), aga ka kõrgustesse tõusvat ehedat armastusluulet («Eedeni aed. Lahkumine»).

Aga see, mis Runneli uue aastatuhande alguse luuleloomingut enim iseloomustab, on kõneteolisus ja eriti – kui siin laenata kõnetegude teoreetiku John R. Searle’i jaotust – domineerivad neis kõnetegudes tõdemused ja kehtestused. Olen võtnud sellele osutada siinsamas ilmunud varasemateski arvustustes (2009. aastal «Videviku» ja 2010. aastal «Ütles mu naine» puhul), kui olen rääkinud Runneli sisenduslikust sõnumist ja tähendamissõnadest.

Avaluuletus «***Elu on selleks, et elu mõtteni jõuda» on üks neist tõdemustest. Järgmisel leheküljel tsiteerib luuletaja ennast – «mõtelda on mõnus» – ja kinnitab: tõde on tee ja mõte on hing, aga kõigest kindlam on kahtlus.

Või siis «Ususõnad» – minu meelest üks selle kogu parimaid ja ühtlasi nüüdsele Runnelile omasemaid tekste: inimene on see, kelleks ta on tehtud ja saanud, teda enam ümber ei muuda. Murda küll võib, olematukski teha, aga «olemine ise on ette määratud». Lõpusalm väärib siinkohal täiega taasesitust:
Surm, jah, surm muudab meid ainsana.
Muudab meid kõiki uueks, teeb ühetaoliseks.
Siis oleme üks, oleme kõik ükssama.
Koos ootame taastulemist, iseendaks saamist jälle.
Nagu meile ammu ette kord olla tõotatud!

Tõdemus võib mingil hetkel tõusta deklaratsiooniks, nagu «Esikõnelejas», avalduda portreena püha tõde õpetavast viinamäe rentnikust («Küünlapäeval») või võtta kutse kuju («Vaikimisi»).
Sakraalne («Sõnavägi») ja profaanne alge Runneli selle kogu tekstides mõjub nagu vahelduvvool. Vaheldumisi näeme ka luuletamise keeltes. Suulise keele matkimise kõrval on ka «Murdeproov», kaks venekeelset luuletust ja üks lausa ingliskeelne – «I»! Mäletamisi kandis Runnel selle ette 1980ndate lõpus Oulus ennast Soome sõpradele esitledes.

Olin seda lapidaarseimat enesemääratlust pealt kuulamas: «I am I. / But I am not I only. / I am we truly. / But we are not we only. / We are I and they together. / There is what I am.» Tõdemus seegi. Veerand sajandit hiljem kehitab inglise keelele üle läinud uus põlvkond õlgu.

Hando Runnel

«Maakoore pehmenemine»

 Ilmamaa, 2013, 132 lk