Saaremaa ooperipäevad: klassika, glamuur ja avangard segamini

Thbilisi ooperi- ja balletiteatri «Rigoletto» etenduse lõpukummardus. Foto: Eesti Kontsert

2008. aastal, kui Eesti Kontsert üheksa aastat varem sündinud Kuressaare ooperipäevade korraldamise üle võttis, ristiti üritus rohkem imagoloogilistel kui sisulistel põhjustel ümber Saaremaa ooperipäevadeks. Tagantjärele on nimemuutus end õigustanud ka sisuliselt, sest festival laieneb aasta-aastalt kasvavas tempos üle saare: tänavu toimus umbes kolmandik programmist väljaspool Kuressaaret; lõpupidu oli kolitud koguni Vilsandi saarele.

Saaremaa ooperipäevade nimes hakkab ajale jalgu jääma hoopis selle žanrimääratlust ja kestvusmäärust sisaldav teine pool. Sest ooperipäevad on paisunud ooperinädalaks ning umbes pool kavas leiduvatest üritustest on seotud mitte muusikateatri, vaid kammermuusikaga.

Viimastel aastatel on festivali programmi kuulunud enamasti 2–4 täispikka ooperit, galakontsert, mõne maailmanime sooloesinemine ning kontsert lastele; kasvavas tempos on juurde tulnud solistide ning (väikeste) ansamblite või kooride kontserte piirkonna kirikutes ning väiksemates saalides. Eesti Kontserdi korralduse all on kuuest aastast viiel pakutud ka kammerooperit. Tänavu oli esmakordselt festivali kavas balletiõhtu.

1999–2006 kohalike entusiastide eestvedamisel toimunud, ent publikupuuduse käes virelenud ning 2007 pankrotti läinud ooperifestival on end peale taassündi viimase kuue aasta jooksul Eesti Kontserdi tiiva all nii kunstilises, korralduslikus kui ka turunduslikus mõttes väga hästi sisse töötanud. Kunstiline juht Arne Mikk on ajanud tasakaalukalt oma rida; tulemuseks maitsekas ja mõõdukalt mitmekesine programm ning rahvasttäis saalid. Suuri kunstilisi riske pole Saaremaal seni võetud – Kuressaare lossihoovi püstitatud ooperitelgi ca 1900 istekohta kohustavad pakkuma turvalist ning eelnevate aastakümnete või koguni -sadade jooksul inimeste peal korduvalt testitud kunsti. Külalistruppide päritolu on Saaremaa ooperipäevadel olnud kahjuks kordades eksootilisem kui nende programm: seni on suurel laval esitatud vaid ühe erandiga üksnes ooperikunsti rahvusvahelisse standardrepertuaari kuuluvaid teoseid. Muusikalavastuste osas elab festival peaaegu täielikult gastrollidest; omaproduktsioonidena on välja toodud üksnes kammeroopereid.

Kümnend tagasi külastasid soomlastest turistide kõrval festivali peamiselt kohalikud ooperifriigid, kes kunstielamuse nimel lageda taeva all õhtujaheduses puupinkidel sääski söötsid ning mitmel korral tuult ja vihma trotsisid. Eesti Kontsert tõi Kuressaare lossihoovi koos hiigeltelgi, pehmete istmete, punaste vaipade ja kristalllühtritega ka mitmekordselt kõrgemad piletihinnad ning teatava elegantsi. Täna pakub ooperifestival klassikalisele kõrgkultuurile pealekauba veel glamuuri ja prestiiži; (kohalike) muusikainimeste asemel väisab üritust pigem mandrilt pärinev ärieliit. Silma järgi otsustades on aastatega vähenenud väliskülaliste osakaal publikus.

„Raud-Ants”

Eesti muusikaelu ja ooperiajaloo seisukohast oli tänavuse festivali kõrghetkeks Kristjan Kõrveri (snd 1976) kammerooperi „Raud-Ants” esmaettekanne, mis toimus laupäeva pärastlõunal Ninase poolsaarel keset metsa vanas rannakaitse suurtüki laskepesas. Kõrver, kes on ise oma tunnipikkuse teose tituleerinud „lüro-groteskseks mõistulooks muusikas”, kompab sellega ooperikunsti piire ja võimalusi. Nagu ka žanrimääratlusest näha, pole see mitte hilinenud vastus mõnele ammuvastatud küsimusele, vaid pigem uus küsimus, väljakutse nii kaanonile, heliloojale kui ka publikule.

Kui heliloojana on Kõrver ammutanud inspiratsiooni sajanditaguste impressionistide loomingust, siis dramaturgina on ta puhas wagneriaan. Wagner ristas oma ooperite libretosid kirjutades teatavasti Skandinaavia, germaani ja keldi mütoloogiat kristliku teoloogiaga; Kõrver paneb vendade Grimmide tuntud muinasjutu kokku kristliku pühakirjaga, tehes seeläbi muinasloost mõistuloo. Raud-Ants osutub tema käsitluses Ristija Johanneseks ning poiss Jeesus Kristuseks. Läbi oma kahe peategelase needusest ja lunastusest rääkiv „Raud-Ants” on selles kontekstis segu Wagneri „Lendavast hollandlasest” ja „Parsifalist”.

Iseasi muidugi, kuidas sobib teoloogilis-pedagoogilise sisuga teosele groteskne muusikaline helikeel. Minu jaoks töötasid need kaks üksteisele vastu, kuna nende tunnetuslik tõde asub diametraalselt erinevates kohtades. Ooperikaanoni seisukohast suhteliselt uudne ja huvitav, ent praktikas teose sügavamale mõjule vastutöötav oli minu silmis ka helilooja otsus kirjutada see ooper vokaalselt ühele jutustajahäälele, mille taga pole mingit subjektsust – mis ei vahenda peaaegu ühtegi emotsiooni, üksnes kirjeldavalt sündmusi, vahel sekka ka natuke otsekõnet. Ainsuse esimene isik – ilma milleta ooperis vist ikkagi kuidagi ei saa – kerkis kohati esile muusikas, mõne saateinstrumendi kõlas, kuid seda oli teose psühholoogilise laetuse tagamiseks selgelt liiga vähe.

Kolmandas isikus esineva jutustajahääle kasutamine tõi koos tekstirohkusega paratamatult kaasa teatava väljendusjõuetu monotoonsuse teose üldises väljendusplaanis. Kohati oli helilooja ise võidelnud selle vastu kooriks kehastunud saateansambli regilaululiste kaasa- ning vahelehüüetega. Lavastaja Ott Aardam oli muusikud paaris stseenis liikuma pannud, tehes seeläbi kostümeeritud ettekandest teatrisündmuse. Aardami esitada olid ühtlasi ooperi sisulised kõrgpunktid: ühtaegu otsekui maa alt ja taevast kostunud muusikalise saateta kantslijutluse stiilis repliigid kristlaste evangeeliumist.

„Raud-Antsu” läbivalt retsitatiivse ning kärestikke täis vokaalpartii esitas muljetavaldavalt mezzo-sopran Iris Oja. Teda saatnud neljaliikmeline Ensemble Resonabilis (dirigent Andrus Kallastu) pakkus Kõrveri atonaalset ning julgete rütmifiguuridega muusikat

hea rokkbändi pulsseeriva energia ning artistlikkusega. Tšello (Aare Tammesalu), flööt (Tarmo Johannes) ja kannel (Kristi Mühling) tekitasid helipildis huvitavaid kokku- ja vastukõlasid, sekka kostus ka trummi ja tuulekellasid.

Teos kulmineerus finaalis rahvaliku loitsiva jaanitule lauluga, keerates ooperile ja selles sisalduvale lunastajaootusele peale veel ühe groteskivindi ning sidudes kristliku mütoloogia kohaliku ajaloolise kultuurikontekstiga.

Eesti algupärase ooperi ajaloo foonil on „Raud-Ants” värskena mõjuv ning mõtlemapanev teos nii dramaturgilises, muusikalises kui ka lavastuslikus mõttes.