Ilona Martson jagas aastaid tagasi meie lastele kirjutajad laias laastus tädideks ja krutskimeesteks («Lastekirjandus otsib autorit», Eesti Päevaleht, 1. juuni 2000). Tädide suurimaks plussiks pidas kriitik nende oskust lapse maailma sisse elada ja põhieesmärgiks «pakkuda võimalikult turvalist, vahel ka muinasjutulikku kodu-maailma, kus tegutsevad kilkavad jõnglased, keda leebelt manitsevad naerusuised vanemad. Igast jutust võib alati leida oma õpetusiva.»
Krutskimeestena käsitles Martson kirjut seltskonda, «kelle hulka kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord lasteraamatu kujul välja purskab».
Ei tea, kas liigitus meil enam kehtibki, kuid kui see nii oleks, kuuluks krutskimeeste hulka kindlasti ka Anti Saar. Ta on sündinud 1980. aastal, õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ning töötanud enamasti tõlkija ja toimetajana. Täiskasvanutele mõned teosed («Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin» 2006, «Nemad kaks» 2008, «Tekste siledast ruumist» 2009) avaldanud kirjanik tuli välja oma esimese lasteraamatuga «Kuidas meil asjad käivad».
Raamat keskendub lasteaias käivale Vasselile ja tema perele, kuhu kuuluvad veel ema Mirjam, isa Ants ja väikevend Joonas, aeg-ajalt tuleb juttu ka Oaveskil ja Peedul elavatest vanavanematest. Tore ühtehoidev pere ja väikelinnas aset leidev sündmustik laseb aimata, et tegemist võib olla idüllilise lapsepõlve kujutamisega. Tegelikult aga on teoses märksa rohkem särtsu ja kärtsu kui tavalises imalat ideaalmaailma kirjeldavas lasteteoses.
Raamatus on neliteist peatükki ja neile lisaks ka peatükk null, mis autori sõnul «ei räägi veel õieti millestki». Peatükk neli algab aga kaks korda, kuna esimesel korral jõuab Vassel oma jutustamisega ummikusse. Ta pajatab kõikvõimalikest pere juhtumistest. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse.
Esimestel lehekülgedel meenutab raamat Ilmar Tomuski Volli-lugusid, kuid peagi on märgata, et Saare sõnastus on tunduvalt lapselähedasem ja lihtsam. Samuti suhestub ta oluliselt rohkem oma lugejaga. Sagedased pöördumised lugeja poole ja lapse hea tunnetamine haaravad kaasa.
Kui Tomuski tekst on ühesuunalisem, süžee selgem ja piiritletum, siis Saare jutt hoiab vallatult harali, meenutades ehedat mõtlemist, ergutab fantaasiat ja tekitab allusioone. Sellist naiivset, kuid täiskasvanuelust oma järeldusi tegevat lapsjutustajat on sageli kasutanud ka Kristiina Kass.
Kohati meenutab teos ka Peeter Sauteri laiskade ja muidu-laste raamatuid (illustraatorgi on neil sama), kuid kui Sauteri teksti toidab fantaasia, siis Saare teos põhineb reaalelul. Aeg-ajalt võib aga see igapäevaelu olla pöörasemgi kui Sauteri fantaasiad.
Omamoodi õõnestajad ja lastekirjanduse piiride kompijad on aga mõlemad. On tõenäoline, et mõnegi konservatiivsema täiskasvanust lugeja paneb õhku ahmima peatükk, milles Vassel annab aru, kuidas neil tülitsetakse. Võib-olla tundub lasteraamatu jaoks liiga julm ka lugu seatapust.
Muu maailma kirjandusest meenutab Saare raamat ungarlanna Eva Janikovszky üldtuntud teoseid «Minuga juhtub alati midagi», «Kui ma oleksin suur» jt ning tšehhi kirjaniku Michal Vieweghi kogumikku «Lühikesed muinasjutud väsinud lapsevanematele».
Eelmainitud artiklis rõhutab Ilona Martson ka krutskimeeste raamatute illustratsioonide märgilist iseloomu. «Raamat õnnestub siis, kui kunstnik on mõttekaaslane, sarnase maailmatajuga inimene,» leiab ta. «Kuidas meil asjad käivad» on illustreerinud Alvar Jaakson, kes võiks tihemini lasteraamatutele pilte teha.
Ta joonistab väheseid värve kasutades nappe, kuid ilmekaid pilte, mitte autori lugu kopeerides, vaid sageli hoopis edasi jutustades või sellele mõnel muul kombel lisaväärtust andes. Osa illustratsioone (nt pildid lk 39 või lk 107) püüab üldtuntud piirest välja murda. Värskendav raamat juba alates peategelase nimest, humoorikast ja värvikast tekstist kuni vaimukate illustratsioonideni välja.
Uus raamat
Anti Saar
«Kuidas meil asjad käivad»
Illustreerinud Alvar Jaakson
Tänapäev, 136 lk