Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/31/1934820t1hb23e.jpg)
Ma arvan, et ma olen kuskil, turul või poes, Juhan Muksi (1899–1983) oma lapsepõlves kohanud. Igatahes teadsin imposantset kortermaja Viljandis järveäärsel nõlval, kus ta elas, juba ammu. Teadsin, et ta maalib järvevaateid oma aknast, ja vahel nägi neid näitusil.
Hetkemuljeid, mida on destilleeritud küpsuseni, hetkeni, mil heleroheline värv hakkab põletama, vaataja hoidku alt, see on ohtlik ja samas ilus pilt.
Wiiralt seljaga
See heleroheline on ideaal või unistus. Muksi mäng koloriidiga on osav, mõnda neist värvidest, kasvõi mainit helerohelist, pole jah päriselus olemas, aga mis sest. Võib-olla pole olemas ka minu ettekujutust tumerohelisest värvist, mis tekkis õpingute käigus Lõuna-Eestis maastikumaalipraktikumidel. Ma hakkasin uskuma, et lõunas on roheline tumedam ja sügavam. Ma ei tea, kas Muks oleks nõus.
Vanemas eas muutub ta värvikasutuses üha julgemaks, üha eemalduvamaks realistlikuks peetavast värvipaletist.
Kuid Muks on palju mitmekülgsem, kui tema hilisaastate postimpressionistlike järvevaadete järgi otsustada saab. Pallases õppinud ja siis end aastaid Pariisis täiendanud kunstnik elas kaasa suure osa 20. sajandi maalikunsti arenguid.
Palun, kõrvuti on veidi naivistlik (ma ei tea, miks ma tahan seda tööd nimetada skandinaavialikuks) ema portree, ikooniline, peaaegu fotorealistlik Eduard Wiiralti portree – tegelikult on kummaline nimetada portreeks nii ebatüüpilist kompositsiooni, kus kujutatav on vaataja poole peaaegu et seljaga.
Ja siis hämarate, reeglina pruunis koloriidis poolabstraktsete piltide sarjad 60ndaist.
Muksi Fujiyama
Mulle tundub, et kunstnikud jagunevad laiemalt võttes kaheks tüübiks. Esimene muutub pidevalt või elab üle karme kannapöördeid (näiteks kasvõi Muks või Olav Maran, Kaljo Põllu või Valdur Ohakas), teine ehitab endale oma maailma, mis võib ka areneda, aga aluspõhi on alati paigas, mõtlen siin näiteks Tõnis ja Mare Vindi peale.
Muks ei olnud ilmselt reeglina eriti spontaanne maalija, seda annavad põhjust arvata ta pliiatsijoonistused, eskiisid maalidele, millel tihti pindade puhul juba kirjas, mis värve kasutada. Hea sissevaade loomeprotsessi.
Talle meeldis teha autoportreid, läbi kümnendite näeme, kuidas uudishimuliku pilguga prillidega noormehest saab samas ikka sarnane vana mees.
Võib-olla on Muks kaudne vaste jaapani puulõikegeeniusele Katsushika Hokusaile, kes kujutas sadadel töödel püha mäge Fujiyamat? Muksi Fuji oli muidugi Viljandi järv, igal aastaajal, vihma, päikese või aurupilvedega.
Näitus
«Juhan Muks, Viljandi maalimees»
Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis 1. septembrini