Regina Spektor jättis Kadriorgu huulepulgajälgedega mikrofoni ja võlutud publiku

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Regina Spektor
Regina Spektor Foto: Musiccase

Pühapäevane Regina Spektori kontsert Kadrioru lossi Lilleaias tõestas taas, et presidendi tagahoov on kontserdipaigana äärmiselt õnnestunud valik ja kindlaim viis meelitada kodust välja ka need muusikahuvilised, keda õllelõhnased klubid ja mudased festivaliplatsid ei tõmba.

Kuigi tegu oli Spektori kuuenda albumi „What We Saw From The Cheap Seats” esitlustuuriga, kõlas ka vanemat materjali ja lauljanna tõi Kadriorgu kohale terve aiatäie muusikasõpru. „Ma olen ainus oma bändist, kes Eestis varem käinud on,” rõõmustas lapsepõlvesuved Pärnus veetnud Spektor lavalt eesti publikut.

Temperamentne vene juurtega ameerika muusik Spektor istus suurema osa kontserdist tiibklaveri taga, kuid köitis sellest hoolimata publikut rohkem, kui seda suudab nii mõnigi mööda lava ringi kekslev superstaar.

33-aastane laulja-lugudekirjutaja on ilmselt üks parimaid näiteid sellest, kui huvitava tulemuse võib saada, kui klassikalise muusikaharidusega särav isiksus eksib alternatiivmuusika ringkondadesse. Kuigi Spektor on suurepärase tehnikaga laulja ja klaverimängija, on tema suurimaks trumbiks oskus kõik õiged võtted sobival hetkel pikalt saata ja veatu klaverisoolo hoopis beatbox’iga lõpetada.

Soojendusesineja valik näitab harmoonilisi peresuhteid: enne Spektorit astus lavale ta abikaasa Jack Dishel, artistinimega Only Son. Kunagine legendaarse antifolkbändi Moldy Peaches’i kitarrist mängis Kadriorus üpris üheülbalist indie-rock’i, millest ta abikaasa meeldejäävad meloodiad ja võluv isiksus üsna pea viimsegi mälestuse meelest pühkisid.

Nullindate algusest muusikamaailmas aktiivselt tegutsenud Spektor on oma viimastel albumitel uuesti lindistanud, bändiga sisse mänginud ja läikiva produktsiooniga üle valanud mitmeid oma varasemaid demosid. Kui vanades austajates on selline lähenemine tekitanud tüüpilist virisemist stiilis „vanem ja toorem oli parem”, siis elavas esituses kõlas kogu Spektori looming võrdselt siiralt, kuigi kontserdi tipphetkedeks olid siiski lood, mil taustabänd puhkas ja võluv lugudekirjutaja oma klaveriga kahekesi jäi.

Omaloomingu kõrval esitas Spektor ka enda versiooni vene poeedi Bulat Okudžava laulust „Molitva”. Tallinnas kõlas ka lauljanna uusim singel, vanglasarja „Orange Is The New Black” tunnuslaul „You’ve Got Time”.

Kuigi publikus võis enne kontserdi algust kuulda skeptilist meeshäält küsimas: „Kui paljud neist inimestest üldse tegelikult Regina Spektorit teavad?”, lauldi tuntumaid lugusid, nagu viimaseks lisalooks jäetud suurimat hitti „Samson”, pea ühehäälselt kaasa. Ning kaasalaulmine ei ole Spektori ekstsentrilist laulumaneeri arvestades sugugi lihtne ülesanne. Nelja lisaloo järel ütles Spektor publikule lohutuseks: „Näeme veel mõnel muul päeval!” ja lahkus, jättes lavale huulepulgajälgedega kaetud mikrofoni.

Eraldi peab välja tooma Kadriorus korraldavate kontsertide tsiviliseerituse: juba juulikuine Efterklangi ja eelmisel suvel samas kohas toimunud Feisti kontsert näitasid, et on võimalik korraldada popmuusikaüritust ka nii, et publik soovi korral varakult koju jõuaks. Tundub, et sellise ajaplaneerimise kasuks hääletavad oma rahakotiga ka piletiostjad.

Tagasi üles