Eesti dokumentalistid korraldasid esimest korda suvekooli

Elavad klassikud Enn Säde, Rein Maran, Peep Puks ja Mati Põldre jagavad õpetust. Foto: Jaan Tootsen.

Dokumentalisti silm särab. Ta otsib kogu aeg midagi või kedagi. Ta ei pruugi alati teada, mida ta otsib, aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et teda huvitab – ta hoolib ümbrusest, inimestest, maailmast.

Dokumentaalfilmid toovad nende vaatajatele elu koju kätte ning toidavad uudishimu. Kui eelmisel suvel loodi Eesti Dokumentalistide Gild, siis sel suvel mindi sammuke kaugemale ja korraldati esimest korda Eesti dokumentalistide suvekool.

Maalilises Esna mõisas Järvamaal samanimelise jõe suudmealal kogunes umbes 50-pealine seltskond Eesti dokumentaalfilmile lähedalseisvaid isikuid. Õhkkond soodustas filmiinimeste omavahelist suhtlust/diskuteerimist/vaidlust.

Mitut põlvkonda ühendava suvekooli mõte oligi panna põlvkonnad omavahel mõtteid vahetama ja tutvuma, sest sealt edasi on ühise loominguni ja teineteise abistamiseni juba palju lihtsam jõuda.

Kolme päeva jooksul sai Esna mõisamaadel ülevaate nii eesti dokumentalistika kui ka üldisemalt ühiskonna hetkeseisust, sest lood, mida räägitakse, on ju inimestest ja meid ümbritsevast.

Dokumentaalfilmid ERMi

Dokumentaalfilm toimib sotsiaalse kunstivormi ning infoallikana. Sellega saab avada üldsuse teadvust laialdastele probleemidele, kuhu tavapäraselt ei küündita, nagu Sulev Keedus möödunud aastal oma «Varesesaare venelastega» tegi, või tuua ekraanile nii puhta ja siira loo nagu Heilika Pikkov oma tänavuse «Õlimäe õitega».

Filmid, mis on publiku seas teatava kultuslikkuse saavutanud, ning erilist ära märkimist väärib Pikkovi film, mis valiti sel aastal Locarno filmifestivali võistlusprogrammi ning hakkab Šveitsis ka kinolevis jooksma. See on tunnustus, mis näitab, kui huvitavalt meie filmitegijad lugusid valida oskavad.

Kuna Eesti filmimaailmas on praegu väga huvitavad ajad – kuulutati välja filmikonkurss «Eesti Vabariik 100» ning Eesti kinod peavad toime tulema ülemaailmse digitaliseerumisega. Need kaks asja puudutavad väga lähedalt ka meie dokumentalistikat, sest sajandi filmikonkursile ei olnud kaasatud dokumentaale ning meie kinode tehnika on nii amortiseerunud, et paljudes väiksemates kinosaalides pole võimalik filme isegi Blu-ray plaadi pealt mängida.

Suvepävadel arutleti, kui sõltumatu peaks dokumentaalfilm olema igasugustest ametlike institutsioonide piirangutest.

Etnoloog Aet Annist andis ülevaate Eesti neoliberaalsest fenomenist ning tohutust maalt linna kolimise lainest, mis Eestimaal praegu valitseb ning mis kindlasti loob tugeva pinnase lugude tekkeks, mis sellise väga kiire muutusega paratamatult kaasas käivad. Režissöör Marko Raat tutvustas Eesti Rahva Muuseumisse püstitatavat audiovisuaalset kollektsiooni ning uuris kolleegidelt võimalusi, kuidas ekspositsiooni huvitavamaks muuta.

Dokumentaalfilm annab autorile vabaduse ja võimaluse rääkida lugusid, mis ei ole mängufilmide suurte eelarvete tõttu võimalikud.

Jagades end nii  ajalooliste, pärimuslike kui ka lihtsalt lugude vahel, mis meid kõiki kas linna või rahvuse tasandil ümbritsevad, annab dokumentaalfilm rahvale hääle. Milline on uusaastaöö esmaabis või milline nägi välja Nõukogude Eesti underground või kuidas me näeme kodanikuühiskonna tulevikku jne.

Koos kasvamise tähtsus

Oli rõõm näha, kuidas omavahel suhtlesid eesti dokumentalistika elavad klassikud Rein Maran, Peep Puks, Mati Põldre, Enn Säde ja peale kasvavad dokumentalistikatudengid või vahepealne EHI põlvkond Jaak Kilmi ja Meelis Muhuga eesotsas.

1960. aastatel Tallinnfilmist ja Eesti Telefilmist tuule tiibadesse saanud filmitegijad rääkisid omavahelises vestlusringis just koos kasvamise tähtsusest ning jagasid noortele lugusid filmitegemisest Nõukogude Liidus ning tsensorikadalipu läbimisest või filmide igaveseks riiulitele jäämisest. Eesti filmiajaloos peetakse 60. aastate lõppu meie dokumentalistika uue laine sünniks.

Dokumentalistika suvekool võiks ju tähistada 21. sajandi Eesti dokumentalistika uue laine sündi. Esnas valitsenud õhkkond ja filmid, mida seal nägi, ja filmid, mille tegemisest seal räägiti, teevad ootusärevaks.

Eesti dokumentaalile silma peale panemine tutvustab väga hästi meie rahva minevikku, olevikku ja miks mitte ka tulevikku. Äkki peaks ERM ja dokumentalistid tihedamalt oma jõud ühendama. Rahvas ja lood käivad ju käsikäes ning filmidest lugemise asemel tuleks neid hoopis vaadata.

Vaata ja oota uusi dokumentaalfilme

•    ETV järelevaatamisest «Eesti lood», ETV2 järelevaatamisest rubriik «Dokumentaalfilmid», Elioni digitelevisioon, täna 7.08. kell 18 Heilika Pikkovi «Õlimäe õied» kinos Artis.

•    Sügisel linastub mitu uut Eesti dokumentaalfilmi: Kiur Aarma ja Hardi Volmeri «Kullaketrajad» Nõukogude Liidu ainsast reklaamistuudiost, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi «Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha» NO-teatri projektist «Ühtne Eesti», Artur Talviku ja Peeter Vihma «Okupeeri oma müür» ja Manfred Vainokivi «Kuidas ma varastasin Vene riiki».