Uus raamat
Hando Runnel
«Videvik»
Ilmamaa, 2009
69 lk.
Hando Runneli maagiline sõna
20. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hando Runneli 70. sünnipäeva lähenedes avaldasin soovi koostada üks valikkogu «Runneli seitsekümmend kaunimat laulu». Sest Runneli valikkogu ootus on olnud juba pikka aega õhus. Ootust on teravdanud seegi, et mitmed ta põlvkonnakaaslased luules (P.-E. Rummo, V. Luik, J. Kaplinski) on juba oma valimikke ilmselt kirjastuste õhutusel ilmutanud.
Soov jäigi sinnapaika. Ega Runnel oma loomingulise katla juurde kulbiga manulisi nii väga luba. Eks see ole mõistetav, et iga autor tahab iseend kanoniseerida ja mitte jääda lootma kriitikutele või kirjandusuurijaile, kelle «lahtrid» võivad osutuda vangikongideks ja kes mõnigi kord oma edevusest kipuvad taandama autori ja tema loomingu elemendiks kriitikute alkeemias. Siinkirjutajagi pole olnud sellest patust puhas.
Seda rõõmustavam on nüüd lugeda ühte niisugust Runneli enda komponeeritud kaunimate laulude kogumikku. «Videvik» hõlmab 57 luuletust kolmes «peatükis». Autori enda sõnul on kaks kolmandikku neist varasemates kogudes ilmunud, kolmandik ajakirjanduses või lausa esmatrükis.
Ei hakanud ilmumisjälgi ajama, sest Runneli eesmärk pole olnud valides viidata juba ilmunule, vaid komponeerida olemasolevatest tekstidest uus tervik, fookustades seda ühele teemale ja tuumsõnale. Selleks teemaks on armastus – ja eriti selle erootilisus – ning tuumsõnaks pealkirjaks tõstetud «videvik».
Sihiteadlikust komponeerimisest annab tunnistust kas või see, kuidas valikkogu kolm osa sisse juhatatakse ja lõpetatakse, kuidas püütakse vaheldumisi esitada ühe läbiva meeleseisundi, igavikulise armastuse erinevaid tahke, ootust, igatsust, kirge, joovastust, leppimist ja rahu.
Videvik on igaviku poeetiline sünonüüm, nagu ka soomeugrilaste põhiline aegruum, hämarik (lk 68). Videviku ja igaviku seost rõhutab ka raamatu ümbrispaberil kujutatud (kujundaja Mari Ainso) udukogu M 16 (Eagle Nebula) ehk Kotka Pilv.
Videvik järgneb purpursele loojangule, mis kuulutab öö saabumist, öö, mille Runneli luulesõnumi kohaselt muudab täiuslikuks armukirg. Tõepoolest, «öös sünnib asju», kui siin parafraseerida kujundina üht Mati Undi romaani pealkirja.
Öö näib Runnelil olevat ühe algseima seisundi võrdkuju – kõige võimaliku varjatus, ütleksid filosoofid. See on siis, kui maailma salajam pool pageb / valguse vägede taha (lk 62). Öö on sisenemine, läbiminek ja taassünni ootus – ta on Erose kodu: ja nõnda see öö saab õnnis ja hea (lk 7). Välja arvatud üks luuletus, kus ööpimedus varjab endas ka kurjust («Pimedusest tulevad», lk 9), osutavad teised ööga seotud epiteedid selle viljastavale ja tasakaalu taastavale (milleks on uni) olemusele: Öö sosistas üle ilmamaa:/ Sinamu, sinamu, sinamu! («Rahuriik», lk 56).
Aga öö on mööduv nagu uni, igavikuline on päikese purpursele loojangule järgnev videvik. Just videvik väärtustab loojangu. Selle purpurses värvis on suursugust hüvastijättu, lahkumisvalu ja igatsuse süttimist.
Runneli «purpur» väärib iseäranis tähelepanu. Kogu «Punaste õhtute purpur» (1982) on olnud Runneli üks loomingulisi tähetunde selles ilmunud hümnilise «Ilus maa», aga ka järgnenud avaliku tõlgenduse keelu tõttu.
«Videvikus» on taastrükkimist leidnud nii selle kogu nimiluuletus (lk 47) kui ka väidetavalt keelu põhjuseks olnud «Ilus pikk poiss tantsis kaerajaani» (lk 33), milles «purpurtigude parve» käsitas tsensuur ja parteinomenklatuur Eesti okupeerinud punaväena, kuigi luuletuses saabub see parv mitte idast, vaid hoopis loodest.
Kujundi põhjaks on aga ometi violetse, Saareste järgi ka veripunase värvaine päritolu: need on purpurteod (lad k purpura < kr k porphyra), kellest seesugust värvi vanal ajal pressiti. Ja et see parv loodest tuleb, on vihje suvise päikese loojumisele loodes.
Kõik see, mida siin põgusalt kirjeldasin, on Runneli sõnamaagia, mille «Videvik» toob keskendatult esile. Runneli luule on oma parimates näidetes eesti keele väljendus- ja kujundivõime ning sisendusliku sõnumi ühtsus. Aga nii just toimibki maagiline sõna.