Eestlanna, kes raputab ooperimaailma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eestlanna Kristiina Poska pälvis tänavu tiitli «Saksa aasta noor dirigent».

FOTO: Jürgen Keiper

 Reedel, 16. augustil astub Birgitta festivalil koos Berliini Komische Operiga publiku ette särav eestlannast dirigent Kristiina Poska, keda tunnustati tänavu Saksamaal aasta noore dirigendi tiitliga.

Kristiina Poska esindab paljuski seda, mida ta orkestridirigeerimises valitsevate klišeede järgi olema ei peaks: ta on naine, ta on vasakukäeline ning oma noorusele vaatamata on tal muusikamaailmas juba positsioon, milleni paljud tema (mees)kolleegid ei jõua isegi oma karjääri lõpuks.

Poska on 121-aastase Berliini Komische Operi (teatri eelkäija Metropol Theater asutati 1892, alates 1947 kannab nime Komische Oper Berlin) ajaloos esimene naisdirigent ning esimene eestlane, kelle ooperiteatri juhtkond kutsus kapellmeistri ehk teise dirigendi ametikohale.

Tema andekus on leidnud äramärkimist paljudel rahvusvahelistel dirigentide konkurssidel ning tänavu nimetati ta Saksa aasta nooreks dirigendiks.

Kristiina, sinu muusikalistest tegemistest teatakse Kodu-Eestis väga vähe või üldse mitte – ometi pole mõeldav, et sellele kõigele, mida ma juba eespool mainisin, midagi ei eelnenud.

(Naerab.) Eelnes muidugi – enne seda õppisin Eesti  Muusikaakadeemias Toomas Kapteni käe all koorijuhtimist. Kuid kuna mind on kogu aeg huvitanud orkestri dirigeerimine, läksin koorijuhtimise magistriõppest Erasmuse programmi raames edasi õppima Berliini.

Esmalt õppisin kaks semestrit saksa keelt, et teha sisseastumiseksamid orkestridirigeerimise erialale, ja seejärel alustasin Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis nullist peale orkestridirigeerimisõpinguid. Diplomiõpe kestis viis aastat, sellele järgnes kaks aastat süvaõpet, nii et kokku õppisin orkestri dirigeerimist Berliinis seitse aastat.

Kasvasid üles väikelinnas Türil ajal, mil kohalikel lastel oli kaks võimalust: kas lähed legendaarse Leonhard Soomi juurde sporditrenni või kui annet on, astud  lastemuusikakooli. Sinust sporditüdrukut ei saanud, järelikult …

(Naerab südamest.) Kust te seda teate?! Ma ei ole küll otseselt Leonhard Soomi käe all treeninud, kuid ta oli meil väga hea perekonnatuttav, sest kasvasin üles läbi ja lõhki spordiperekonnas. Minu ema oli ujumistreener ja ka mina olen põhiliselt ujumisega tegelenud. Aga samas on meie pere alati olnud väga muusikalembene, eriti suureks  eeskujuks ja inspireerijaks oli mulle vanaisa, kes mängis hästi klaverit ja teisigi instrumente. Tänu temale tahtsin ma tingimata muusikakooli minna.

Koorijuhtimine ei köitnudki sind siiski niivõrd, et sellel erialal Saksamaal jätkata?  

Koorimuusika on minu jaoks endiselt hea ja armas, kuigi ma sellega tõesti enam ei tegele. Kooridirigeerimisest ma otseselt puudust ei tunne, kuid väga suurt puudust tunnen kauaaegse koorilauljana laulmisest.

Mäletan, et kord Otsa koolis õppides sattusin esimest korda elus ERSO proovi ja sellest sai minu jaoks täiesti elumuutev sündmus. Olin ainuüksi orkestri kõlast niivõrd lummatud, et mulle sai selgeks, et ainult selles imelises kõlas ma tahangi elada.

Algul mõtlesin, et küll on kahju, et ma ei mängi mõnd orkestripilli, et saaksin olla osa  orkestrist, ning naljaga pooleks võib öelda, et mul ei jäänudki muud üle, kui pürgida selle suunas dirigenditöö kaudu. Kuid eelkõige oli mul tohutu suur soov olla osa orkestri kõlast, muidugi on ka orkestri repertuaar palju avaram ja suuremate võimalustega kui koorirepertuaar.

Loomulikult ma teadsin, et sisseastumiseksamid orkestridirigeerimisse on tohutult rasked nii Eestis kui mujal, kuid teadsin, et ma ei leia enne rahu, kui olen vähemalt proovinud. Kui Berliinis sellele erialale sisse sain, oli minu jaoks mu tulevikusuund selge.

Tänavu tunnustati sind tiitliga «Saksa aasta noor dirigent». Mida selline konkurss endast üldse kujutab ja mida enesega kaasa toob?

See konkurss on teistsugune kui paljud teised omalaadsed, minu jaoks on see konkurss kestnud juba aastast 2008. Saksa Muusikanõukogu (Deutsche Musikrat) alla kuulub organisatsioon Dirigentenforum, mille programmi raames saavad noored väljavalitud dirigendid võimaluse enesetäiendamiseks ja koostööks erinevate orkestritega. Igal aastal võetakse vastu vaid mõned inimesed.

Esimene programmitasand kestab kaks aastat, sellele järgneb lõpudirigeerimine, kus selgub, kas saad edasi järgmisele tasandile. Osa langeb välja, osa pääseb edasi ja mõnele antakse täiendamiseks lisa-aasta.

Teine tasand kestab samuti kaks aastat ja lõpeb ka lõpudirigeerimisega. Kolmandale tasandile jõudjaid on väga vähe ning kui koos on vähemalt kolm inimest (tänavu jõudsid sinna Kristiina Poska kõrval Eun Sun Kim ja Ivo Hentschel – R. L.), korraldatakse viimane suur lõpudirigeerimine – Deutsche Dirigentenpreis, mis on üks kõige mainekamaid noorte dirigentide auhindu, mida antakse välja iga kahe aasta tagant. Kõik osalejad ei unistagi finaali jõudmisest, sest kogu programm ise on nii palju andev ja hariv, et kõik noored dirigendid, kes Saksamaal õpivad, üritavad vähemalt korra sinna kandideerida.

Dirigenditöös on praktika lõppkokkuvõttes kõige olulisem asi, noortel on aga praktiseerimisvõimalusi vähe ja selle programmi kaudu on võimalik saada hindamatu kogemus. Sain sellest konkursist kuulda juhuslikult Hendrik Vestmannilt, kes oli koos Mihkel Kütsoniga 2006. aastal finaalis.

Mõelda vaid­ – kolmest finalistist olid kaks eestlased! Kuigi olen ka teistel konkurssidel osalenud ja finaali jõudnud, on Saksa aasta noore dirigendi auhind minu jaoks väga erilise kaaluga, kuna žürii ei hinda osavõtjat kolme päeva, vaid mitme aasta põhjal.

Millist teost sa juhatasid ja mis orkester sinu kätte usaldati?

Juhatasin Janáceki orkestrisüiti ooperist «Kaval rebane» ja orkestriks oli Berliini kontserdimaja orkester (Konzerthausorchester Berlin).

Kas eelarvamused ja müüdid, kuidas orkestrid naisdirigente «soojalt tervitavad», on praegu juba möödanik?

Olukord on nii ja naa, ja kuigi suhtumine on paremaks läinud, võiks see olla veelgi parem. Asjalood ei ole veel paraku alati nii iseenesestmõistetavad, kui need juba olla võiksid. Kuid ärgem unustagem, et klassikalise muusika puhul on ju tegu üsna konservatiivse maailmaga!

Kuid ma ei ole pidanud ise sellele ausalt öeldes kunagi mõtlema, sest ma pole tajunud, et orkester suhtuks minusse kuidagi teistmoodi, ja mul pole kunagi olnud tunnet, et mind alahinnatakse. Eelarvamused on küll olemas, kuid enamasti pigem meedia või inimeste poolt, kes pole selle maailmaga otseselt seotud.

Berliini Komische Operist on rahvusvahelisele areenile tuule tiibadesse saanud dirigendid Otto Klemperer, Kurt Masur, Yakov Kreiz­berg jmt. Kas sa näed seda ka enda jaoks eelkõige kui stardipakku või pakub töö hetkel nii suurt rahuldust, et see mõte on teisejärguline?

Ma loomulikult loodan, et see on mulle mõnes  mõttes stardipakuks, aga kui mõelda, et veel poolteist aastat tagasi olin ma alles üliõpilane ning see oli mulle pärast kooli esimene tööpost, on see muusikamaailmas muidugi täielik erand: alustasin muusikukarjääri teise alalise dirigendi ehk kapellmeistri ametikohalt, kuhu paljud ei jõua isegi oma karjääri lõpus.

See on ühest küljest keeruline olukord, kuid teisalt teeb see mind väga õnnelikuks. Pean eelkõige seisma oma ülesannete kõrgusel, kuna tegu on väga tähtsa ja tuntud ooperimajaga, väga hea orkestri ja solistidega, nii et hetkel keskendungi täielikult oma igapäevatööle ega mõtle tuleviku planeerimisele.

Kuidas tudeng sellisele ihaldusväärsele ametikohale üldse sattus?

Kuna Komische Oper on suur maja ja etendusi palju, töötab majas alaliselt vaid kaks dirigenti: peadirigent ja muusikaline direktor Henrik Nánási ning teise dirigendina mina, tehakse väga tihedat koostööd külalisdirigentidega (üks külalisdirigent on ka Mihkel Kütson – R. L.).

Teater korraldab igal aastal ettedirigeerimisi, et vaadata, mis dirigentide hulgas toimub ja kes on saadaval. Pärast seda toimub orkestrisisene kinnine hääletus ja sellele, kes saab orkestri suurima toetuse, pakutakse mõningaid järeldirigeerimisi või mõnd väikest projekti.

Seejärel tehakse uus hääletamine, et küsida: kas tahame veel kord seda dirigenti enda ees näha? Sain orkestri enamushääled ja mulle pakuti juhatada kaht «Traviata» etendust. Need läksid nii hästi, et teatri juhtkond kutsus mind kohe kohvile ja minult küsiti, kas oleksin huvitatud alalise dirigendi kohast. Nii et kapellmeistri kohale ma tegelikult ei kandideerinudki.

Aasta tagasi võtsid teatri juhtimise üle Barrie Kosky (kunstiline direktor) ja Henrik Nánási (muusikaline direktor ja peadirigent), milline loominguline käekiri neid iseloomustab ja kuidas mõjutab see sinu tööd? Teie teatri kohta öeldakse, et seal ollakse erakordselt avatud ja paindlikud kõige uue suhtes ning tehakse asju, mis pole ooperimajades tavapärased.

Absoluutselt! Et tausta pisut paremini mõista, tuleks alustada sellest, et kui vaadata Komische Operi ajalugu, siis nimi tuleneb Opera Comique’ist, mis loodi selleks, et tuua ooper lihtrahvale lähemale ja teha asju n-ö omas keeles, et inimesed sellest aru saaksid.

Ühtlasi tähendas see, et lavastuse pool  muutus väga tähtsaks. See kõik on mõjutanud Komische Operit  algusest peale ning lavastusliku poole pealt võib seda pidada üheks innovaatilisimaks ja avangardseimaks ooperimajaks maailmas. Barrie Kosky tuli aga välja täiesti uue kontseptiga.

Berliinis on kolm ooperiteatrit ja ta leidis, et pole vajalik, et samal  õhtul saab üle linna kuulata näiteks kolme erinevat «La Bohème’i», ning otsustas, et Koomiline Ooper peab oma profiilis eristuma. Seetõttu on ta toonud repertuaari palju selliseid teoseid, mida klassikaline riigiooper väga harva mängib või ei mängi üldse.

Seega on juba puhtprogrammiliselt meie ooper väga huvitav, kuigi loomulikult tehakse seal ka klassikalisi teoseid.

Mida see julge ja avatud lähenemine repertuaarile sinu kui dirigendi jaoks tähendab – valmisolekut kogu aeg midagi õppida, pidevalt nullist alustada?

Absoluutselt, kuid see juhtuks minuga ka igas teises ooperimajas, kuna olen veel noor  dirigent ja juhatan nagunii pea igat teost esimest korda. Nii võib see kesta veel vähemalt  kümme aastat.  (Naerab.)

Aga see nullist alustamine on ka üks selle töö omapära ja igapäevane asi, sest isegi kui olen mõnda teost juba juhatanud, alustan järgmine kord selle õppimist ja juhatamist uuelt tasandilt, näen seda uue ja värske pilguga.

Missugused olid eelmisel hooajal teie ooperimajas kõige pöörasemad lavastused?

Neid on olnud mitmeid. Kõige suuremad hitid olid Kosky enda lavastused, üks neist oli näiteks Mozarti «Võluflööt», millest juhatasin pooled ja järgmine aasta juhatan kõik etendused. See oli enneolematu, mida ta selles lavastuses tegi!

Laval on suur kinolina, mille kolmel korrusel on uksed, kust pöörduvad publiku poole rihmadega kinni soetud lauljad. Samal ajal laulmisega projitseeritakse kinolinale video ja kõik toimub nagu 3D-formaadis. Näiteks veavad Monostatose tegelaskuju koerad, kuid alates rihmadest, lõpetades koertega, on kõik 3D-animatsioon!

Muidugi on lauljate jaoks väga raske panna end koos animatsiooniga  liikuma, kuid tulemus oli imeline ja keegi polnud ooperis midagi sarnast varem teinud. Tükk tuli novembris välja ja ühe nädalaga olid välja müüdud kõik etendused kuni hooaja lõpuni.

Eelmisel aastal oli mul muude juhatamiste kõrval kaks uusproduktsiooni, mille ma algusest peale ise välja tõin: lasteooper «Ali Baba ja 40 röövlit» (helilooja T. Akyol), mida saatis väga suur edu. Teine projekt oli «Hansuke ja Greteke», mis oli suhteliselt skandaalne lavastus.

Inimesed ootasid traditsioonilist lähenemist, kuid nagu ma juba ütlesin, ei ole see Komis­che Operis mõeldav. Komische Oper on ainulaadne ooperimaja ka selle poolest, et võtab järeltuleva ooperipõlvkonna kasvatamist väga tõsiselt: igal aastal tellitakse mõnelt heliloojalt lastele  uudisteos, see kantakse ette suure orkestriga, suurel laval, suure kooriga.

Põhjus, miks me sinuga intervjuud teeme, on eesti ooperimuusikasõpradele aga eriti rõõmustav – tuled Birgitta festivalil lavale koos oma praeguse koduteatri lavastuse ja solistiga. Mida õigupoolest oodata on?

Juhatan Kurt Weilli «Seitset surmapattu», mis oli  Komis­che Operis minu esimene projekt, mille tegin juba 2012. aasta talvel, olles veel külalisdirigendi staatuses.  See on väga eriline teos, sest tegu ei ole ooperiga, ja seda on oluline rõhutada.

Teost on üldse žanriliselt keerukas liigitada, sest algselt on seda määratletud kui «balletti lauluga». See on üles ehitatud peategelasele nimega Anna, kes on teoses nii laulja kui tantsija. Lauljana esindab ta mõistuseinimest, ennast kontrollivat naist, tantsijana avaldub tema loov ja tunnetele avatud kunstnikuhing.

Barrie Kosky lavastuses on Anna rollis kuulus saksa näitleja Dagmar Manzel. Ta ei ole ooperilaulja, vaid tegeleb väga kirglikult laulmisega näitlemise kõrvalt. Kuid ka Weill kirjutas teose oma abikaasale Lotte Lenyale, kes ei olnud samuti klassikaline laulja.

Peategelasele sekundeerib vokaalselt meeskvartett, kes kehastab Anna perekonda ja naise alateadvust. Lavakujundus praktiliselt puudub – on vaid valgusvihus liikuv peaosatäitja, mis tähendab, et teos on nii visuaalselt kui ka igas muus mõttes minimalistlik ning kogu raskuspunkt ja tähelepanu on Annal.

Kuna teos ei ole eriti pikk, kuid on samas väga sugestiivne, on seda teiste teostega samasse õhtusse paigutada väga keeruline. Seepärast on teos  kombineeritud koos Kurt Weilli lauludega ning sellele järgneb etendus «Seitse surmapattu». Soovitan sellele muusikaõhtule tulla ilma igasuguste ootuste ja eelarvamusteta, väga avatud meeltega.

Dirigent Kristiina Poska

•    Sündinud 12.07.1978 Türil.

•    Alustas muusikaõpinguid Türi lastemuusikakoolis klaveri erialal.

•    Lõpetas 1998 Georg Otsa nim Tallinna Muusikakooli koorijuhtimise erialal M. Toro klassis.

•    2002 lõpetas Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala Toomas Kapteni õpilasena.

•    Jätkas õpinguid Berliini Kunstide Ülikoolis  Kai-Uwe Jirka ja Jörg-Peter Weigle juures.  

•    2004–2011 õppis orkestridirigeerimist Berliini Hanns Eisleri nim Kõrgemas Muusikakoolis professor Christian Ehwaldi käe all.  

•    Alates 2006 Berliini Humboldti Ülikooli SO Cappella Academica dirigent.

•    2008 pälvis Saksa Muusikanõukogu  stipendiumi enesetäiendamiseks, võttis meistrikursusi Peter Gülke, Reinhard Goebeli, Eri Klasi jpt juures.

•    On pälvinud auhinnalisi kohti ja eripreemiaid paljudel rahvusvahelistel dirigentide konkurssidel Ateenas, Londonis, Saksamaal, Taanis jm. 2013. aasta aprillis pälvis Saksa Muusikanõukogu ja Berliini Kontserdimaja väljakuulutatud aasta noore dirigendi preemia.

Tagasi üles