Rahulik, ent hullumeelne kulgemine, hoolikalt kammitud juuksed ja veel hoolikamalt valitud sõnad on garanteeritud.
Kümme päeva stiilseid antikangelasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõpruse kino jätkab Tallinna kinopubliku harimist järjekordse filmiklassika retrospektiivi abil. Ameerika sõltumatu kinokunsti laitmatu soenguga ikooni Jim Jarmuschi filmograafiast tuleb näitamisele üheksa filmi, mis on hea jätk kevadisele Jean-Luc Godardi retrospektiivile ja Ameerika kultusfilmide festivalile «Freedom Fries».
Jälle antakse võimalus veeta pimenevaid õhtuid koos ekraanil surematuse saavutanud klassikaga ja vaikselt end suvelt töisemale sügislainele üle viia. Jarmuschi seiklejad, päevavargad, mõtisklejad ja mõrtsukad aitavad selle ülemineku üle elada.
Jarmuschi olemus
«Kui mu filmid liiga paljudele inimestele meeldivad, siis ehmun ja tunnen, et olen midagi valesti teinud. Ausõna.» Sellise tsitaadiga tutvustab Sõprus Jarmuschi olemust.
Ta on mees, kes naudib oma filmidest halbade arvustuste lugemist ning uute maailmapiltidega põrkumist. Kõikides oma filmides suudab ta tekitada sellise sundimatuse tunde, nagu leiaks ekraanil toimuv aset vaatajaga ühes toas või koduses metsatukas või lemmikkohvikus või linnaosas, kus sa üles kasvasid. Pealtvaatajal tekib tõeline pealtvaatamise tunne.
Jim Jarmusch sündis 1953. aastal Ameerika Ühendriikides Ohio osariigis Akronis ning kolis 17-aastaselt New Yorki. Tema filmid on peegeldus kõigest ja kõigist, mis on teda ümbritsenud ja inspireerinud. Ta on ise öelnud, et pole olemas midagi originaalset ning looming ongi väärtuslike ideede varastamine.
Kui peaks kuidagi kokku võtma retrospektiivil näidatavad filmid, siis neid kõiki ühendab hämmastav taju. Nii kirjutaja kui ka režissöörina on ta oma filmidesse pannud refereeringud enda jaoks tähtsatest raamatutest, filmidest, sündmustest või leiutistest, mille tundmine teeb tema kunsti mõistmise lihtsamaks.
Filmi pisidetailid mõjuvad sissejuhatusena Jim Jarmuschi maailma ning vaatajal ei teki kordagi tunnet, et ta oleks seal kutsumata külaline.
Sõprus on otsustanud näidata tema filme tagantpoolt ettepoole – alates aastast 2009 kuni aastani 1980. Tagurpidi ajatelg mõjub austusavaldusena režissöörile, kellele on alati meeldinud asju omasoodu ajada, sestap tundub ka vana Jarmuschi juurest noorema poole liikumine täiesti loogilisena. Tegemist on ikkagi mehega, kes vihkab sõna «sõltumatu» kasutamist, kuid on loonud omaenda produktsioonifirma, et ei peaks stuudiote juhtnööre järgima.
Jarmusch vajab vabadust, sest tema filmides valitseb tohutu rahu, ka David Lynchile omistatav hullumeelne kulgemine, mis on tajutav, kui mitte nähtav. Reedel näidatavat 11 lühiloost koosnevat linateost «Kohv ja sigaretid» filmis ta üsna juhuslikult 17 aasta jooksul. Kas saab teha veel elulisemat filmi kui see, milles tegelased Tom Waitsist kuni Bill Murrayni mängivad iseennast ja vestlevad kohvitassi taga intellektuaalsest tühjast-tähjast?
Seni nägemata pärlid
Kui «Võimu piirid», «Murtud lilled», «Kohv ja sigaretid», «Kummituskoer: Samurai tee» ja «Surnud mees» on kõik Eestis kinos jooksnud, siis retrospektiivi lõpufilmid on meie kinolinal esimest korda.
Festivali lõpetab Jarmuschi esimene film «Lõputu puhkus», kus noor Allie hulgub sihitult mööda New Yorgi tänavaid, otsides seda miskit, mis teda kütkestaks, ning tunneb rahulolematust kõigega, mis kaudseltki meenutab «Ameerika unelmat».
Teos võtab retrospektiivi kokku parimal moel, sest on täis vabaduseihalust, mis Jarmuschit alati iseloomustanud on.
Kui peab ajapuudusel valima, millist filmi vaadata, siis olgu vihjeks öeldud, et kõige tähtsamad ning enim Jarmuschi filmikeelt ja stiili iseloomustavad filmid on tema läbimurdeteos «Võõram kui paradiis» või kaks aastat hilisem «Seaduse kütkeis».
Neil on eriline külgetõmme, sest vaatajale näidatakse paiku üle Ameerika ja mustvalge film on just see, mis Jarmuschi rahustavat jutustamisstiili ja kütkestavat dialoogi kõige paremini edasi anda suudab. Tom Waits, John Lurie ja Roberto Benigni on ühed värvikamad mustvalged põgenikud kinoajaloos.
See retrospektiiv on inimesele, kellele meeldib kuulata ja jälgida, tantsida ja elu nautida. Tom Waitsi ja Neil Youngi muusika, hoolikalt kammitud juuksed ning veel hoolikamalt valitud sõnad on garanteeritud.
Järgmised kümme päeva kinos veetnud inimene võib end õnnitleda filmikunsti ja miks mitte ka kirjakunsti ajaloo kohustusliku peatüki omandamise puhul.
Ka Riia ja Tartu inimestel ei tasu muretseda – augustis tuleb valik Jarmuschit Lätti ning septembris Tartusse.
Jim Jarmuschi retrospektiiv
Sõpruse kinos
14.–24. august
Kava: kinosoprus.ee