Näitleja teater

Monoteatrite rahvusvahelisel festivalil Monomaffia sai preemia Wioleta Komar mängu eest lavastuses «Diiva». Wioleta Komar esitab juuditarist ooperitähe traagilise saatuse publikule vaid hääle, miimika ning käte abil. Foto: Haide Rannakivi

Mustade sulgedega kaunistatud valges kleidis näitleja seisab keset lava, ebamäärases vanuses naine ei liigu 50 minutit kestva etenduse ajal sammugi – Wioleta Komar esitab juuditarist ooperitähe traagilise saatuse publikule vaid hääle, miimika ning käte abil.

Ehkki juutide kannatuslugu on lõputult käsitletud, on «Diiva» värske ja mõjuv. Viimast kinnitab erineva sotsiaalse taustaga teatrisõpradest koosnenud publikužürii, kes monoteatrite rahvusvahelisel festivalil Monomaffia andis preemia just Poolast pärit näitlejale ja lavastusele «Diiva». Kusjuures sõbralik ja tütarlapseliku olekuga Wioleta Komar on New Yorgis toimuval maailma suurimal monoteatrite festivalil United Solo pärjatud parima naisnäitleja tiitliga.

Monoteatril pole piire

Pärnu publik sai nautida samal festivalil parima välismaise lavastuse preemia pälvinud lavastust «Medeal on midagi südamel», mis pakkus teravat, tänapäevaselt kange, pisut ülbe ja iseseisva, ent armukadeda naise stand-up-komöödiat. Ana Asensio näitas end suurepärase näitlejana, kuid selle lavastuse komistuskivi oli liigne kõrtsilikkus. Samas on selliseid publikule meelepäraseid suhete- ja seksinalju, kus ollakse hea maitse piirist vaid imetillukese sammu kaugusel, vahel vägagi kosutav vaadata, eriti nii hea näitleja esituses.

Kolmandat korda Pärnus korraldatud festival kinnitas, et monoteatril pole piire, hea monolavastus võib olla nii klassikaline minajutustus («Diiva» ja «Medeal…») kui ka kohvrisse mahtuv lasteetendus, nagu seda on Allan Kressi esitatud ja lavastatud «Muinasjutt kuldsest kalakesest».

Nappide vahenditega oli tehtud ka Kristel Leesmendi lavastatud-kirjutatud ning Viire Valdma mängitud «Tund aega, et hinge minna», mis tõi publikult tormilise aplausi, ning Andres Lepiku autorilavastus «Kruiis», mis oli festivali lavastustest visuaalselt kõige igavam ning mõjus pigem raadiokuuldemänguna.

Samas ei tähenda monoteater alati lavakujunduse mõistes säästuteatrit. Täiuslik valguse-varjude mäng, oskuslik videoefektide, pantomiimi, maski, nukkude kasutamine ning voolav liikumine, mida vürtsitasid ootamatud marionetilikud liigutused, muutsid Iisraeli näitleja ja lavastaja Anna Vlassovi jutustuse vana testamendi naistest ülimalt efektseks.

Nutikalt põnev lavakujundus – torudest kuubikud ja kilest kardinad – toetas Vadim Garkovski esitust lavastuses «Elu on unenägu. Salvador Dalí», ent siiski jäi tervik liialt vaoshoituks, et pakkuda emotsionaalset puudutust.

See-eest «Härrasmehe» lavakujundus mõjus peaaegu et lämmatavalt, ent näitleja Robert Annus mängis usufanaatikust enesekeskse mehe nii suureks, et lavaline esemete müra kadus ning seda ängistavalt eemaletõukava tekstiga Vanemuise lavastust (lavastaja Maria Soomets) saab nimetada festivali suurimaks üllatajaks.

Ka tantsija Dmitri Harchenko pidi konkureerima seinale projekteeritud videopildiga ning kohati jäi ta selles katses kaotajaks. «Harchenko monoloogid» on ülimalt isiklik lugu, mille mõistmisel on abiks Eesti tantsuteatri loo tundmine.

Vaheri akrobiograafia

Festivali teine pihtimuslik lavastus oli Vello Vaheri «Akrobiograafia versus ulmavaikus», mille autor ja lavastaja oli Vello Vaher ise. Just see «ise kirjutan, ise lavastan, ise mängin» on Vaheri lavastuse nõrgim koht, aga mitte saatuslik. Vello Vaher põhjendab veenvalt, miks ta enda kõrvale kedagi ei usaldanud, tema kohmakus näitlejana lisab loole siirust ning see omakorda võlu.

«Akrobiograafia versus ulmavaikus» oli festivali traagilisim etendus – kevadel seljaoperatsiooni läbi teinud ning oktoobris põlveoperatsioonile minev Vaher ei saa enam kõiki trikke teha, aga ta ei jäta jonni ja katsetab, katsetab publiku silme all. Vaheri lugu pole ebaõnnestumise lugu, vaid vananemise, tähelepanu, armastuse, aga eelkõige vananemise ja leppimise lugu.

Kuigi Vaher on näitlejana kehv ja etenduse lõpp venis, oli «Akrobiograafia versus ulmavaikus» emotsionaalselt veenev ning mõtlema panev lavastus. Seega, kehaväänaja Vaher ei pakkunud publikule ainult tsirkust, leiba ja veini (mida ta ka tegi), vaid haaravat ja nukrat teatrit.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et monolavastuse õnnestumine sõltub eelkõige näitlejast, tema usust, miks just tema peab publikule seda või teist lugu rääkima. Tekst ja/või liikumine ning lavastaja töö on näitleja energia ja pühendumise kõrval teisejärguline. Monoteater on näitleja teater.

Monomaffia

Monoteatrite festival

Pärnus 14.–17.08