Olev Subbi oma kunagises, Pika jala torni ateljees. Aasta on 1977.

FOTO: Ülo Sepp

In memoriam. Olev Subbi 07.03.1930–19.08.2013

Kui püüdsin kord teha Olev Subbiga intervjuud, vastas ta vaid mõnele küsimusele, ülejäänute puhul lükkas ette aastakümned tagasi peetud vestluse ning palus vastused võtta sealt. «Ma ei ole midagi vahepeal ümber mõelnud,» ütles ta.

Kust täpselt tolle hoiaku juured pärit on, ei tea. Subbi ei olnud sentimentaalne kunstnik, ta hindas kõrgelt jahedust, lakoonilisust, liigsete sõnade mittetegemist, ja kuna ta ei olnud sentimentaalne, siis ei laskunud ka selgitustöö tegemiseks mälestustesse või mineviku heroiseerimisse. Ka 83-aastasena elas ta ainult tänasele päevale.

On ainult märke, mis siit-sealt ilmnevad ning ikka sama kinnitavad: tegemist oli kunstnikuga, kelle elu ja loomingut juhtis selgeks mõeldud ja ilmselt põhjani tajutud absoluut. See absoluut, see kontseptuaalne teravik kujundas kogu tema loomingut ning me võime selle absoluudi üle vaielda, seda kritiseerida või ka vastupidi, sellest vaimustuda, selle heaks kiita, kuid ilmselt on kõigile Subbi töid vaadates selge: absoluut on, ja tänasel päeval, mil absoluutide olemasolu on enam kui haruldane, seda enam.

Võimalik, et see tahtejõuline hoiak ühendab kogu nende põlvkonda, 1920ndatel ja 1930ndatel sündinud kunstnikke. Ma ei tea, Subbi ei armastanud põhjendada oma kunsti iseendaga või kollektiiviga, tema jaoks seisis kunst autorist lahus, oli paralleelmaailmaks, mis jooksis rööbiti selle maailmaga, kuid ainult rööbiti.

Imekspandavat lahutamisvõimet ilmutas ta juba 1957. aasta alguses, mil pärast kaheksat aastat Siberit naasis Eestisse ning enda sõnul unustas kolme päevaga nood kaheksa aastat ja jätkas sealt, kus oli pooleli jäänud – kunstiõpingutega.

Juba koolis oli toonane kunstiõpetaja talle öelnud, et «sinul, Subbi, on võimalik teha optimistlikku kunsti», ja tolle absoluudi järgi käis Subbi alates 15-aastaseks saamisest – kuni lõpuni välja. Võib-olla on see ka põhjus, miks ta ei olnud kunstis ega elus kunagi kibestunud või miks ta ei tahtnud afišeerida oma kannatusi ega ka aega, mil Tallinna kunstihoones olid tema tööd kõige magusamates paikades.

See kõik oli minevik, oli olnu, aga tema absoluut oli tema jaoks ajatu, sellel ei olnud ajalisi piiranguid, saades alguse juba enne Subbit – kõige selgemalt Konrad Mäe loomingus – ning Subbi veendumuse kohaselt kindlasti jätkudes ka pärast teda ennast tulevikus.

Jah, on võimalik, et mitmed tema põlvkonnakaaslased mõtlesid või mõtlevad samamoodi. Kas ei sisalda näiteks Henn Roode – kes oli samamoodi üks alusepanijaid 1960ndate ja 1970ndate «teistmoodi» kunstile, mil tähelepanu hakati pöörama kunsti autonoomiale, iseotsustamisõigusele – märkmed umbes samasugust tahtejõudu ja sarnaseid põhimõtteid kui Subbi napid märkmed, mille ta avaldas ajakirjas Akadeemia (nr 2/1999)?

Kuid on võimalik, et mitte kõik pole selgitatav kollektiivse kuuluvusega. Sest Subbi ei rõhutanud mitte ainult kunsti autonoomiat, ta rõhutas ka kunstniku ja iseenese autonoomiat. Olla sõltumatu esteet – see tundus olevat tema ideaal. Mitte siduda ennast liigselt institutsioonidega (Subbi ei töötanud näiteks kunagi pikka aega õppejõuna) ja mitte segada ennast üldse millegi muu kui kunsti ja kunsti väärt eluviisiga – mitte minna «normaalsele» tööle, vaid olla 50 aastat vabakutseline kunstnik. Seda nii nõukogude ajal kui ka uuel ajal, vahet pole, olgu olud, millised nad on, peaasi on olla sõltumatu, olla kunstnik.

Säärane autoripositsioon on tänasel päeval ehk kõnekamgi kui 30 aastat tagasi, mil Subbi ja mitme teisegi põlvkonnakaaslase jaoks oli vabakutselise elu normaalne elu osa, sest tellimused ja ostud võimaldasid seda. Kuid Subbi hoiakus oli määratu kraad teadlikkust, see ei olnud elamise mugavus, mida ta otsis, vaid kompromissitu kunsti nimel elamine, mida ta oli otsustanud elada ka ilma aknast välja vaatamata, millised olud täna valitsevad. Ta ei olnud tuulelipp – ta oli kõike muud kui seda.

Subbi oli delikaatsete žestide ja iroonilise huumorimeelega, ja nagu ikka hea irooniaga, oli selles suur osa eneseirooniat. Kord rääkis ta oma uuemast tööst ja ütles ilma igasuguse tundevärvinguta, et loomulikult on see kehvem maal kui need, mida ta suutis maalida aastakümneid tagasi, aga kas pole see mõnes mõttes ka ükskõik – absoluudile pole päriselt pihta saanud mitte ükski?

Milline oli Subbi kunstiajalooline tähendus ja kuidas tema poolt ajatuna tajutud ideaalid kontekstide muutudes on vastu pidanud, see polegi tänasel päeval olulisim küsimus. Kunstiajalugu sorteerib kunsti vastavalt sisemistele loogikatele ning neile loogikatele ei olnud Subbil midagi ette heita.

Mitmed tema loomingule olulised märksõnad on juba praegu kättesaamatumaks muutumas, mingid intiimsed vihjed koloriidi, aga ka motiivide valikul, mis viitasid pidevalt ja täiesti teadlikult olnule, tema lapsepõlvele 1930ndate Lõuna-Eestis, ning mida uuematel põlvkondadel, sh minul, on raskem tajuda kui 1970ndatel või 1980ndatel näitusesaalis seisnutel, kes p i d i d vaatama aknast välja, millised olud valitsevad. Igavese taastuleku ühtsus, see oli Subbi absoluut.

Üks taastulek on aga üleeilsest alates vähem.