Kurnav kurbmäng Kõue mõisa tagaõuel

Kutse tantsule: Julie (Kersti Heinloo) ja Jeani (Andres Mähar) tormakas jaaniöö.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Roman Baskin demonstreerib «Preili Julie’ga»  jätkuvat kõrgvormi.

Tuleb eeldada, et lavastaja ei ole ainult mängujuht ja kirjaniku teksti nähtavaks tegija, vaid et tal on lavastusega oma sõnumgi edastada. Roman Baskin, kelle näitleja- ja lavastajakreedo on lähtunud vaimukusest selle sõna kõige avaramas ja sügavamas tähenduses, on oma projektiteatris loetud kuude sees jõudnud koguni kahe uuslavastuseni. Milline jõudlus! 

Nii Rakvere linnuse kapiitlisaalis etendunud «Hamlet» kui ka Kõue mõisa tagaõuel (kes veel näinud pole, võtke kaasa soojad tekid õlgadele) hargnev tragöödia «Preili Julie» näitlikustavad seesuguseid, mõnel juhul koguni klišeedeks kujunenud seadumusi nagu «Vanemate patud nuheldakse laste kaela», «Vabaduse hinna määrab vastutuse piir», «Võim provotseerib vastuhakku» jt. 

«Hamletis» näeme praeguse Eesti poliitilises kontekstis vale ja korruptsiooni läbi näinud mässaja luhtunud kättemaksukatset. Krahvi tütre Julie’ga läheb samamoodi: teenri vallutamisega püüab ta ühtaegu ületada seisustevahelist kuristikku, vabaneda oma kasvatatuse traumast ja kätte maksta isale selle eest, et ta võimu enda kätte võttis, nagu oli teinud seda Julie ema, aga ta ei pääse rüvetatud aust, mis lõpuks sunnib teda hoopis iseendale kätte maksma. 

«See on aadliku harakiri,» ütleb Strindberg oma näidendi eessõnas. Ja et seejuures mõlemad, nii Rakvere Hamlet (Üllar Saaremäe) kui Kõue Julie (Kersti Heinloo, kes «Hamletis» kehastab Opheliat) mängivad oma rolle hüsteerilises võtmes, siis peab selles olema ilmselt ka lavastaja kontseptuaalset ettekirjutatust, mitte üksnes näitlejate endi valikul ühe hingeseisundi sellisel viisil ettekandmine.  

«Preili Julie» algusstseenides, kus krahvitar võrgutab teenri, tundus Heinloo agressiivne koketeerimine veidi ülepingutatud, ilma mehi nõrgaks tegeva salapärata. Aga pärast etendust kodus üle lugedes 1975. aastal ilmunud Ülev Aaloe tõlgitud teksti (mida ta nüüdseks lavastuseks on põhjalikult toimetanud) ja sellele lisatud Strindbergi eessõna, leidsin, et nii see pidigi olema. 

Julie ja teener Jean (Andres Mähar) on kujutatud Strind­bergi sõnul «moodsate karakteritena, kes elavad üleminekuajastul, mis on vähemalt eelnevast tõtlikult hüsteerilisem» ja seetõttu on neis ka rohkem kõikuvust, lõhestatust, vana ja uue segu. Äkki oleks võinud lisada kavale, millest leiame Aaloe tiheda lühiessee Strindbergi elu- ja loominguteest, ka väljavõtteid 1888. aastal valminud näidendi programmilisest eessõnast?

(V)ihaga täidetud erootika

Minu esmane kokkupuude lava-Strindbergiga on aastast 1972, kui Hermaküla lavastas Vanemuises «Surmatantsu». Mind see šokeeris, sest tajusin juba seal Hermaküla-Toominga toonases teatriuuenduses eksponeeritud raevu ja võimetust (Mati Undi sõnul «hüsteeriat»). 

Aga Vaino Vahingule polnud «Surmatants» veel see õige, «visklev Strindberg», kui ta oma päevikus õpetab Hermaküla: «...hakka ometi naist lavastama. / - - - / Ära häbene oma lavanaist». 

Baskini «Preili Julie’s» näeme, kuidas seda on võimalik teha, kui nii tohib öelda, täie rauaga: terrassil ratsa- ja köetavas saunatünnis tagantasendis. 

(V)ihaga täidetud erootikat, hirmu, põlgust, lootust ja selle varisemist, alandust ja häbi – see valitseb näitlejate mängu ühtejärge poolteist tundi. Kurnamiseni. Nii et kui Jean ulatab lõpuks Juliele habemenoa, et ta oma veenid läbi lõikaks, tuleneb nende suutmatuse ülestunnistus ka füüsilisest kokkuvarisemisest.

Siinkohal tahangi tunnustada Andres Mäharit, kes ühtviisi usutavalt kehastub selle pooleteist tunni sees kujutluslikuks macho-meheks, idealistiks ja mässajaks, aga kes lõpuks ikka maandub oma alaväärsustundesse, nühkides samasuguse hüsteerilise innuga läikima krahvi saapaid, nagu ta äsja oli püüdnud Julie abil teostada oma eluplaani.  

Kuid «kurnatusest» tuleb siin rääkida ka selles mõttes, et näidend ise mõjub otsekui kurn, mille põhja jääb pärast kõige muu läbivoolamist see kõige tahkem, kõige olemuslikum küsimus: võrdsuse võimalikkus armastuses.

Strindbergi – keda Tammsaare nimetab ühes oma essees mitmele abielule vaatamata hingelt vanapoisiks – näidendit «Preili Julie» on peetud oma ajast ees käivaks teoseks. Mitte ainult sellepärast, et kõrvuti naturalismiga on siin ka juba sümbolismi (siisikene linnupuuris Julie võrdkujuna ning Jean teda tapmas), ekspressionismi ja freudistlikku süva­psühholoogiat – kogu modernistlikku «arsenali», millest 20. sajandi esimesed kümnendid pulbitsesid.

Jaaniöö tragöödia

Tulevikukuulutus (üleaegsus) ilmneb selleski, et loeme ja kuuleme aina uutest preili Julie’dest, emantsipeerunud naistest, kes fetišeerivad oma valikuvabaduse ning langevad seejärel oma valikute lõksu.

«Preili Julie» aegumatus viitab niisiis sellele kui arhetekstile, ürgmustrile, mis ilmutab end erineval kujul. Näidendit vaadates kogesingi déjà vu-d: Tammsaare «Kõrboja peremeheski» saab tragöödia alguse jaaniööl. Sealgi on kolmnurk (kõrgemast seisusest emantsipeerunud Anna, saunikutütar Eevi ja temaga samast seisusest Katku Villu). 

«Preili Julie’s» riivab naine oma kleidisabaga Jeani silma, käivitades sellega erootilise lähenemise. «Kõrboja peremehes» on Anna armuhoos hullates vigastanud kogemata Villu paremat silma. Armusuhe ise sõlmub aastatetagusel marjakorjamisel, kui Anna teeskleb rästikuhammustust ja Villu peab mürgi tema jalast välja imema. «Preili Julie’s» sunnib krahvitar Jeani oma jalga suudlema. 

Seesuguseid kattumisi on kuidagi märgatavalt mitu, rääkimata Julie sarnasusest Tammsaare provotseerivate ja irratsionaalsete saatuslike naistega, kellest oma doktoritöös on kirjutanud Maarja Vaino. 

Nõnda siis võib öelda, et kuigi Julie ütleb Strindbergi näidendi finaalis enne surmaminekut, et ta on «üks kõige viimaste hulgast», see kõige viimasem, siis Kõue mõisa Julie ütleb meile: ei armastuses ega kannatuses ole esimesi ega viimaseid. Kõik jätkub.
 

August Strindberg

«Preili Julie»

Lavastaja Roman Baskin

Kunstnik Ann Lumiste

Osades Kersti Heinloo, Andres Mähar ja Kati Ong 

Projektiteatri Kell Kümme esietendus 16. augustil Kõue mõisas

Tagasi üles