K, 7.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ots on lahti tehtud

Olev Remsu
, kirjanik ja kriitik
Ots on lahti tehtud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Leninlik laupäevak 1977. Aare Laanemäe (vasakult teine) ehitab köögiviljalao katust.
Leninlik laupäevak 1977. Aare Laanemäe (vasakult teine) ehitab köögiviljalao katust. Foto: autori erakogu

Alustaks tõdemusest, et meie teadmised ei kuulu ainult meile. Sel põhjusel, et kui me oleksime üksinda, siis meil lihtsalt poleks neid. Järelikult peame oma teadmisi jagama. Kui me seda ei teeks, siis me otsekui varjaksime neid nende kaasolemise eest.

Mälestusteose «Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt» autor Aare Laanemäe töötas mõned aastad (1972–1980) EKP keskkomitee aparaadis, sinna oli ta jõudnud pärast paari aastat (1969–1972) EKP Tallinna linnakomitees.

Selge, kumbagi asutust poleks olnud olemas ilma eesti rahvata, mistõttu on kõigil, kellel nende kohta on vähegi teadmisi, kohustus avaldada need rahvale. Kui ei avalda, siis oleks tegemist nagu ühisvaranduse omandamisega.

Kas Laanemäe on oma kohuse täitnud? Memuaaride alapealkiri annab selleks lootust.

Kafkalik parteiaparaat

Nõukogude ühiskond oli fassaadiühiskond, koosnes mitme tasandi dekoratiivfassaadidest. Üks seltskond oli see, kes oli n-ö valitud (loomulikult soveti kombel, s.o määratud) keskkomitee liikmeteks, nemad olid (kui võimumeestest erandid välja arvata) puhtalt fassaad, nagu ka ülemnõukogu ja teised sarnased nähtused.

Laanemäe on kirjeldanud kafkalikku atmosfääri parteiaparaadis, inimeste, kellest midagi ei olene, sebimist asjade kallal, millel ei ole mingit tähtsust. Kafka kirjeldas keiserlikku kohtusüsteemi, mis oli vähemalt pärast pikki-pikki edasilükkamisi pädev oma valdkonnas otsust langetama, Eesti parteiaparaadil puudus seesugune iseseisvus.

Väärtuslikud on esitatud andmed. Nn Valges majas, EKP keskkomitee ja Tallinna linnakomitee ühises hoones (praegu on seal välisministeerium) Lenini puiesteel (praegu Islandi väljakul) töötas 160 inimest, neist eestlasi 88. Ideoloogiaosakondades oli ametis 50 inimest, neist mitte-eestlasi vaid kaheksa.

Kahjuks on selliseid andmeid väga vähe.

Saame teada, et tegemist oli ühe deemoni ja ühe ingliga, nende kodanikunimedeks on Rein Ristlaan ja Vaino Väljas. Kusjuures deemon on Laanemäe vastu hirmus sõbralik, ning üks negatiivne repliik leidub ka Väljase pihta, mis kahtlemata tõstab teksti usaldusväärsust.

Leheküljel 199 saame teada, et Väljasel polnud kuulu järgi midagi ka selle vastu, et tema järeltulijaks ideoloogiasekretärina saaks Ristlaan, kui Indrek Toome «läbi ei lähe». Veidi kõigutab see teost läbivat kangelase ja antikangelase konstruktsiooni, aga ainult veidi. Väljasele jääb tema oreool, Ristlaanele oma.

Libisetakse üle tähtsamatest ja vähem tähtsatest sündmustest, nimetagem neist vaid mõned: Karl Vaino ametissepääsemine, koolilaste demonstratsioon venestamise ja Elsa Gretškina vastu, Leida Peipsi kiri Leonid Brežnevile, Tartu Ülikooli sotsioloogialabori likvideerimine ja Ülo Vooglaiu parteist väljaheitmine, Vladimir Karasjov-Orgusaare punafilmi «Lindpriid» keelamine, noortemäss Pärnus, «40 kiri», Rein Ruutsoole uue töökoha otsimine.

Just libisetakse üle. Ma ei saanud aru, kas pealiskaudsus on tahtlik või autorile lihtsalt iseloomulik. Kui kellestki on rääkida head (tänasest vaatepunktist hinnatuna), siis tehakse seda inimesi nimetades, kui talle langeb tume vari, siis kasutatakse umbisikulist kõneviisi.

Ruutsoo-vastase klaperjahi kirjeldamine lõpeb nii: «Ei mäletagi, kuidas Priit selle «kaadriküsimuse» lahendas» (lk 233). Ja umbes sama malli kasutatakse ka mujal. Priit on Priit Järve, endine Laanemäe kolleeg EKP keskkomitee aparaadis, hiljem teaduste akadeemia ajaloo- ja sotsioloogia instituudi direktor.

Ma ei tea, aga mind häiris inimeste nimetamine eesnime pidi. See vist peaks lisama memuaaridele subjektiivsust ning vist teebki seda. Ent teiselt poolt on rõhutatud ka akadeemilisust tsitaatidega maailma tasemel ühiskonda lahkavatest teostest ning pika kasutatud raamatute indeksiga. Siinkohal ei sula subjektiivsus ja akadeemilisus kokku, akadeemilisus tundub kistuna.

Laanemäe loetleb üksipulgi üles oma nn teeneid. Need seisnevad kellelegi korteri muretsemises ja ka soovis muretseda 30 lektorile propuskid EKP keskkomitee sööklasse. Mustasajaline Vaino aga ajab jälle kõik nässu (lk 159).

Taas on asi pööratud pea peale. Vaino seisaks otsekui valetamise vastu, sest mida muud keskkomitee lektorid teevad kui valetavad? Laanemäe aga soovis ju tegelikult soodustada valetamist, maksta selle eest kõrgemat tasu.

Niisuguseid uperpalle on teos täis.

Aparatšiku pilgu läbi

Juba eessõnas jagab autor oma kolleegid rahvuskommunistideks ja kvislingiteks. Minu meelest kasutab ta sõna «kommunist» valesti, see tähistab siiski maailmavaadet, kuigi seda kasutatakse ka laiemalt.

Laanemäe ei räägi mitte kuskil mitte kellegi maailmavaatest, tema teose sisuks on asutusesisene sebimine, nõnda pigem on tegemist parteilastega, kes oleksid olnud valmis kuuluma igasse võimul olevasse parteisse.

Kvisling reeturi tähenduses on muidugi täpsem, see käiks siis nagu Ristlaane kohta, kellest on palju juttu, kuna ta oli tema ülemuseks nii linna- kui  ka keskkomitee aparaadis. Ja nii mõnegi teise kohta, kellest peaaegu kahjuks ei ole juttu.

Aga õudus number üks (ka Laanemäe järgi) Karl Vaino? Kas tema oli kvisling? Kindlasti mitte. Ei olnud Hitler kvisling, ei olnud Vainogi. Tema, ise venestunud, tahtis venestada, tuli venestama ja venestaski, selle tempo määrati talle Moskvast.

Raamatus esineb sadu ja sadu nimesid, kahjuks puudub nimede indeks, kuigi teos seda kahtlemata vääriks. Tavatult paljusid inimesi tituleeritakse sõpradeks, mis pole eesti reserveerituse juures tavaline. Ka näeme soovi paigutada end fotodel nn kuulsuste kõrvale.

Aga mis ma norin! Ilma vähimagi kahtluseta leiavad need memuaarid rohket tsiteerimist meie lähiajaloouurijate poolt. Mina lugesin raamatut suurima huviga. Väga paljuga ma nõus ei ole, kuid see on loomulik. Laanemäe on teinud lahti otsa Eesti ühiskonna näitamiseks keskkomitee aparaadi seest, ühe mugava ja ümmarguse aparatšiku pilgu läbi.

Mitmel puhul viidatakse seni veel käsikirjas olevatele kolleegide Vello Pohla ja Karl Adamsoni mälestustele. Oleks, et needki kähku ilmavalgust näeksid, et needki mehed saaksid täita oma kohust jagada seda, mida nad teavad.

Aare Laanemäe

«Kümme aastat Valges majas. Ausalt ja avameelselt»

Argo 2013

Tagasi üles