Wallander on oma ajastu laps

Ka televaatajatele tuntud Wallanderi lugude autor Henning Mankell. Foto: Johanna Norin / SCANPIX

Wallanderi-lugude autor Henning Mankell usub, et ühiskonnas toimuv mõjutab ka kirjanduslikku tegelast Wallanderit.

Rootsi ühe edukama kirjaniku Henning Mankelli raamatuid on müüdud üle neljakümne miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde. Tema krimilugude kangelane on kriminaalkomissar Kurt Wallander, kes on tuttav ka ETVs näidatud BBC sarjast «Wallender».

Henning Mankell, kas Wallander oli algusest peale kavandatud «mehena parimais aastais» või kujunes ta selliseks kirjutamise käigus?

Ma ei oska küll täpselt määratleda «meest parimais aastais», aga tema tegelaskuju loomisel lähtusin mõttest, et ta on minuga üheealine.

Leidsin, et tema juures oleks huvitav ära kasutada minu enda elukogemusi. Nii et me oleme eakaaslased ja küllap on see avaldanud oma mõju Wallanderi kujutamisele.

Samuti tahtsin algusest peale kujutada tegelast, kes on keerukate ja vastuoluliste iseloomujoontega, aga see, kuidas ta täpselt välja kukub … Ma olen temast ju kakskümmend aastat kirjutanud, nii et selle ajaga on nii mõndagi juhtunud.

Paralleelselt tegevusega loeme ka inimese küpsemise ja arenemise, inimestevaheliste suhete lugu. Kui oluline on ümbritseva keskkonna ja tausta mõju sündmustikule?

Meie, inimesed, oleme ju alati oma ühiskonna ja aja lapsed. Usun, et samamoodi nagu sind ja mind, mõjutab ühiskonnas toimuv ka kirjanduslikku tegelast Wallanderit.

Ümbritseval on määrav tähtsus ka vaimsele arengule. Nii et selles mõttes ei erine Wallander sinust või minust, teda mõjutab väga suurel määral kõik see, mis toimub maailmas ja ühiskonnas tema ümber.

«Murelik mees» on läbi põimunud tegelikkuses toimunud sündmustega, nt võõrriigi allveelaevad Stockholmi saarestikus 1980. aastate alguses. Kas teil pole tekkinud mõtet anda Wallanderile lahendada mõni veelgi keerulisem müsteerium, näiteks Olof Palme siiani ametlikult lahendamata mõrva lugu?

Mul ei ole kunagi tulnud mõtet kirjutada Olof Palme mõrvast, sest minu arusaamise järgi on see juba lahendatud.

Aga uskumatult viletsa politseitöö tulemusena ei õnnestunud tapjat kohtu alla anda ja nüüdseks on ta surnud. Pean silmas Christer Petterssoni. Olen täiesti veendunud, et tema oligi tapja.

Minu jaoks oli huvitavam see, et Wallander on ennast alati pidanud poliitika suhtes ükskõikseks, kuid selles raamatus on ta sunnitud möönma, et ta on siiski ka poliitiline persoon. Ta püüab uurida, mis tegelikult toimus, kui 1980. aastatel võõrad allveelaevad Stockholmi saarestikus liikusid, ja ta tegeleb küsimusega, kuhu kadus tema väimehe isa.

See aspekt huvitas mind rohkem. Lisaks see, et minu jaoks on külma sõja aegsed Vene allveelaevad ja Rootsi väidetav neutraliteet Rootsi üks suuremaid poliitilisi skandaale, mida ma oma elu jooksul olen näinud.

Rootsi pole ju kunagi neutraalne olnud. Me oleme alati nii-öelda NATO poolel seisnud. Me pole NATO liikmed ainult sellel põhjusel, et meil pole seda vaja olnud. Nii et suuresti sellest tahtsin ma rääkida ja lasta seda raamatus ka Wallanderil avastada.

Aga mõtet, et ta võiks hakata Olof Palme tapmist uurima, pole mul küll tulnud.

Hea kriminaalromaani lugemine ei ole pelgalt ajaviide: loed küll lugu, aga saad sellega kõrvuti ka palju muud teada. Milliste krimiautorite loomingut te ise loete, kui üldse?

Võib vist öelda, et väga väheseid. Mõnikord seda minu käest ju küsitakse ja ma püüan siis ausalt vastata. Ma loen tegelikult siiamaani aeg-ajalt Sherlock Holmesi, sest minu jaoks on Conan Doyle’i lugude ülesehitus endiselt väga huvitav. Veidi iroonilise kommentaarina võiks öelda, et Sherlock Holmesilt on siiamaani väga palju «varastada». Nii et ma loen Conan Doyle’i.

Samuti meeldib mulle väga John le Carré, kes on kirjutanud paremini kui keegi teine väga häid lugusid just nimelt külma sõja teemadel. On veel teisigi, aga minu meelest on tohutult suur osa krimikirjandusest, mida välja antakse, kahjuks kohutavalt šabloonne. See on igav, sest mulle tundub, et ma ei õpi lugedes sellest midagi ei iseenda ega ühiskonna kohta.

Ameeriklane Thomas Harris, Hannibal Lecteri looja, on hea autor. Eks neid on muidugi veel, aga ma loen niinimetatud krimikirjandust tõesti ütlemata vähe.

Kes on teie raamatute esimene lugeja?

Kuidas kunagi. Minu naine Eva Bergman loeb mõnikord varases järgus. Ja loomulikult minu toimetaja, kellega ma olen koostööd teinud juba nelikümmend aastat.

Wallanderi lugudes on palju seoseid Riiaga («Riia koerad», Baiba-liin). Riia linna kirjelduse järgi otsustades olete seal ise käinud. Milline on teie suhe Balti riikidega?

Jah, ma olen Riias käinud ja esimene kord oli väga ammu, üheksakümnendate alguses. Samal ajal, kui seal toimusid relvastatud kokkupõrked mustade barettidega. Just sel ajal olin ma ise seal, nii et minu esimene külaskäik Riiga kujunes üsna seiklusterohkeks.

Ma mõtlen sageli Balti riikide peale, need on ju mõnes mõttes meie kõige lähemad naabrid. Kuidas see võimalik oli, et nii pikka aega, kuuekümnendatest kaheksakümnendate aastateni teadsime sealsest olukorrast nii vähe? Mina teadsin kuuekümnendatel aastatel palju rohkem olukorrast Vietnamis kui Balti riikides.

Ja praegu, tagantjärele vaadates pean seda tõeliselt groteskseks, et meie Rootsis ei teinud rohkem ära selleks, et kergendada Balti riikide kodanike olukorda, kes elasid kõik need aastad okupatsiooni tingimustes.

Kas teil on plaanis külastada Tallinna kirjandusfestivali HeadRead ja kohtuda ka Eesti lugejatega?

Miks mitte, kui mind kutsutakse. Tuleksin hea meelega!

Henning Mankell

•    Sündis 1948 Stockholmis.

•    On Rootsi üks edukamaid kirjanikke. Tema raamatuid on müüdud üle neljakümne miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde.

•    Henning Mankelli esimene romaan «Bergsprängaren» ilmus 1973. aastal. Samal aastal sõitis ta esimest korda Aafrikasse. Sellest ajast alates on ta elanud vaheldumisi Rootsis ja Aafrikas. Alates 1986. aastast on ta töötanud Maputos (Mosambiik), Teatro Avenida kunstilise juhina.

•    1991. a ilmus esimene raamat Wallanderi-sarjast – «Mördare utan ansikte» («Näota mõrvarid»; e.k 1997). Pärast seda on Mankell kirjutanud veel üheksa raamatut, mille peategelaseks on Ystadi kriminaalkomissar Kurt Wallander, ning romaani «Innan frosten» («Enne külma»), kus peategelaseks tõuseb Wallanderi tütar Linda.

•    Lisaks Wallanderi-lugudele on Mankell kirjutanud umbes kakskümmend romaani ja kümmekond laste- ja noorsooraamatut. Ta on ka Rootsi üks menukamaid näitekirjanikke.

•    Henning Mankelli Wallanderi-lugude põhjal on valminud teleseriaal «Wallander», mida on näidanud ka ETV.