Tütarlaps tahab prostituudiks

FOTO: Kaader filmist

Nimekas prantsuse režissöör François Ozon selgitab oma provokatiivse filmi saamislugu.
 

Cannes’i festivalil esilinastunud ja nüüd meie kinodesse jõudev François Ozoni film «Noor ja ilus» kuulub režissööri paremate teoste hulka, meenutades tema peeneid ja elegantseid psühhoseksuaalseid meistriteoseid «Veepiisad kuumadel kividel» ja «Bassein».

«Noor ja ilus» on intelligentne film, ja prantslaslikult vabameelne. Siin mängivad olulist rolli Ozonile omased teemad: ebatraditsiooniline seksuaalsus, noored, vanemate ja laste suhted, vuajerism, muusika.

Filmi sensuaalsus ja provokatiivsus on juba tekitanud vastuolusid ja skandaale, sest tegu on looga 17-aastasest tütarlapsest Isabelle’ist (Marine Vacth), kes otsustab hakata kõrgklassi prostituudiks. Mitte raha pärast, vaid uudishimust, soovist enda ja teiste kohta rohkem teada saada.

Mõistagi on see naisõiguslasi, feministlikke filmikriitikuid ja muid arvamusavaldajaid tagajalgele ajanud. Ozon nimelt ignoreerib kõiki prostitutsiooniga seotud sotsiaalseid probleeme ja keskendub Isabelle’i seksuaalsusele ning tema suhetele nii oma pere kui rikaste meestega.

Nii jäetakse arrogantselt kõrvale küsimused eetikast ja moraalist ning «Noort ja ilusat» võiks iseloomustada esteetiliselt nauditava ja kohati naljaka filmina, mille keskpunktina näeb vähemalt siinkirjutaja noorte ilusate naiste paratamatut kaubastumist (igaühel on turuväärtus, tahame seda või mitte) ja sellega kaasnevat võimu, mis on tunduvalt huvitavam teemavalik kui masendavad sotsiaalprobleemid või ärakäiatud lapsepõlvetraumad.

Isabelle on pärit liberaalsest, keskmiselt jõukast ja normaalsest perekonnast. Miks langetab peategelane selliseid valikuid? Kuidas tulevad nendega toime tema lähedased? Ja mis saab edasi?
François Ozon avas Postimehele filmi valmimise tagamaid.

Te olete väga produktiivne režissöör, olete 15 aastat järjest pea igal aastal uue filmiga välja tulnud. Kuidas te jaksate?

Ma püüan teha vähemalt ühe filmi aastas. Kui mul oleks vabadust rohkem teha, valmiks kaks-kolm tükki aastas. Aga ma saan aru, et nendele on raske rahastust leida. Ehk peaksin tulevikus televisiooni peale mõtlema.

Aga ausalt – filmide tegemine ei ole minu jaoks mingi kannatus, see on rõõm. Kannatan pigem siis, kui pean promotsiooni ja festivalidega tegelema, aga töö stsenaariumiga, võtted ja montaaž – see ongi minu jaoks õige koht.

Te olete teinud põnevikke, muusikafilme, komöödiaid jne. Kas eesmärk on kogu aeg midagi uut katsetada?

Filmide teemat valides järgin ma instinkte. See ongi filmitegemise võlu, et võid seda teha ükskõik millest ja mismoodi, teemade valik on lõputu. Järgmiseks on mul plaanis armastusfilm.

Millal teil tekkis mõte teha «Noor ja ilus»?

Ma arvan, et filmi «Kodus» (2012) võtete ajal, sest töötasin ka seal noorte näitlejatega. Sain aru, et paljud mu viimase aja filmid on olnud minuealistest või vanematest inimestest, ja tahtsin minna tagasi noorte juurde. Eriti ihaldusväärne tundus mulle noore tüdruku maailm.

Kas saan õigesti aru, et eesmärk oli teha film tüdruku tärkavast seksuaalsusest ja tema perekonna reaktsioonist sellele – mitte otseselt prostitutsioonist?

Jah, ma tahtsin teha filmi seksuaalsusest ja naiseks saamisest. Vanemate jaoks on alati raske laste seksuaalse poolega leppida ja seda mõista. Ja praegusel juhul on tegu noore ja ilusa tüdruku ning tema agressiivse või vähemalt perekonna jaoks ootamatu seksuaalsuse vormiga.

Sellega silmitsi seista on raske. Peategelane Isabelle ei karda hädaohtu, ta tahab tunda tugevaid tundeid, tema hormoonid möllavad. Selles vanuses ei karda inimene midagi ja arvab, et ei sure kunagi. Ta tahab eksperimenteerida.

Usun, et film on piisavalt realistlik. Tegin selleks ka taustauuringuid. Kohtusin politseinikega, kes olid selliste teemadega kokku puutunud, samuti peab filmis psühholoogi mänginud mees sama ametit ka eraelus ja ta nõustas mind stsenaariumi puhul.

Kuidas te Isabelle’i ossa nii sobiva ja orgaanilise näitlejanna leidsite?

Otsinguaeg oli pikk, kohtusin paljude tütarlastega vanuses 16–20. Prooviks andsin neile ülekuulamise stseeni. Marine Vacth oli proovivõttel küll kohal, aga mul tekkis selline tunne, et ta oli samal ajal ka kuskil mujal. Ta sobis rolli, ma nägin ta silmis midagi saladuslikku ja müstilist, ja just seda ma otsisingi.

Kuidas temaga võtteplatsil töötasite? Isabelle’i roll on keeruline nii psühholoogilises kui füüsilises plaanis.

Mul polnud temaga võtteplatsil mingeid probleeme. Me tegime enne ohtralt proove. Lisaks oli ta mu esimene valik ja kogu ülejäänud pereliikmed sobitasime ajapikku tema ümber, seega toimis näitlejate vahel keemia hästi, eriti ema ja tütre suhe.

Filmis on palju alasti- ja seksistseene, aga ka need läksid ladusalt, sest olin talle enne selgitanud nende eesmärki ja sisu. Ta saabus võtteplatsile alati  enesekindlana. Marine oli varem modell ja see lihtsustas minu tööd – ta ei häbenenud absoluutselt oma keha ja kooris end vajadusel täiesti ükskõikselt riidest lahti.

Kas stsenaarium oli lõplikult valmis, kui te võtteid alustasite, või muutus see veel töö käigus?

Minu filmide puhul muutub stsenaarium võtete käigus alati, sest kohandan seda selle järgi, mis võtteplatsil toimub, ja tulen vastu ka näitlejate ettepanekutele. Aga üldjoontes oli lugu siiski valmis. Kuna seekord oli peaosas noor tüdruk, kes ka ise võtete käigus muutub ja areneb, otsustasin filmi üles võtta kronoloogiliselt, see tähendab alustada algusest ja jõuda välja lõppu, mitte filmida läbisegi.

Alustasime võtteid Lõuna-Prantsusmaal rannastseenidega ja filmi lõpus pidi peategelane taas tulema siia perega puhkama.

Erandkorras ja kulude kokkuhoiu mõttes võtsime viimase stseeni üles teisel võttepäeval, kuid montaažis selgus, et see oli kasutuskõlbmatu – võteteks kulunud kahe kuu jooksul oli peaosaline Marine nii palju muutunud, et filmi lõppu vaadates tekkis tunne, et tegu on flashback’i (tagasivaate), mitte lõpuga.

See ei töötanud absoluutselt ja seetõttu tuli lõpp ümber teha.

Mida te arvate «Noore ja ilusa» võrdlemisest Luis Buñueli legendaarse filmiga «Belle de Jour»?

Loomulikult on «Belle de Jour» üks tähtsamaid filme, mis iial prostitutsioonist tehtud. See on suurepärane film, kuid siiski mäng fantaasiaga. Aga minu film ei ole otse prostitutsioonist ja siin pole fantaasiamänge.

Teie film ei ole tüdruku suhtes hinnanguline, samas ei tekita te vaatajais tema vastu ka suuremat kaastunnet. Kuidas te Isabelle’i loo avamiseks õige nurga leidsite?

Püüan mitte kohut mõista, iga vaataja otsustab ise, mida ta ekraanil näidatavatest inimestest ja nende valikutest arvab. Mulle oli oluline peategelast mõista, tema saladuse lähedal olla.
Ma ei taha olla moralist, tänapäeva elu on selline, nagu ta on. Mu eesmärk pole olla kriitiline, aga tõde on ju see, et prostitutsiooni ja pornograafia levik interneti teel on massiivne ja sellesse võib verinoorelt sukelduda.

Kuidas te kujutlete Isabelle’i tegelaskuju tulevikku?

Ma olen tema suhtes optimistlikult häälestatud. Ta on üht-teist õppinud ja tüdrukust on saanud filmi lõpuks noor naine.

Nii et prostitutsioon võib olla ka positiivne õppetund?

(Naerab.) Minu jaoks oli tähtis näidata kedagi, kes on vaba, kes tahab eksperimenteerida. Igast asjast saab midagi õppida. Teismelisena pead oma seksuaalsust tundma õppima, selles ongi palju avastada. Nii et mingis mõttes on see talle õppetund.

Isabelle püüab olla selline, nagu ta vanemad soovivad, leides endale omavanuse kallima, aga see pole talle piisavalt stimuleeriv ega põnev. Ta on piisavalt tugev näitamaks, et ei taha olla lihtsalt jeune et jolie (noor ja ilus), nagu meil Prantsusmaal öeldakse.

Miks te valisite «Noore ja ilusa» jaoks sellise kompositsiooni, milles on neli aastaaega ja neli Françoise Hardy laulu?

Tahtsin, et film näitaks üht murrangulist aastat noore inimese elust. Kui oled noor, siis aasta võib olla pikk aeg, selle jooksul võib palju muutuda. Ja ma tahtsin, et film oleks impressionistlik, mingis mõttes kerge.

Françoise Hardy on prantslaste jaoks oluline, tema melanhoolsed laulud räägivad just kurbusest, noorest armastusest, armastuse avastamisest. Nii et ma isegi ei kaalunud mingit muud muusikavalikut.

Kas eraelus ka muusikat kuulate?

Mulle ei meeldi muusika. Ma ei hooli sellest absoluutselt, see huvitab mind ainult mu filmide puhul. Eraelus tahaksin hoopis vaikust kuulata.

François Ozon

•    45-aastane prantsuse režissöör

•    Debüütfilm «Sitcom» valmis 1998. Kokku 14 pika filmi režissöör

•    Filme: «Veepiisad tulistel kividel», «Liiva all», «8 naist», «Bassein», «5x2», «Aeg lahkuda», «Angel», «Iluasjake», «Kodus»

•    Enamik Ozoni filmidest on linastunud ka PÖFFil ja siinses kinolevis

«Noor ja ilus»

Režissöör François Ozon

Prantsusmaa 2013

Alates 30. augustist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Ekraan


 

Tagasi üles