Sõna pole teatris kõige olulisem

Iir Hermeliini sõnul on festivalile lavastusi valides tahetud näidata publikule, kuidas toimib loominguline koostöö lavastuse valmimisel. Foto: Mihkel Maripuu

Sageli on teatrikunstnik Iir Hermeliinilt küsitud, mida teeb kunstnik teatris, et kas ta maalib või värvib midagi. Kui Iir vastab, et ta loob laval oleva maailma, siis noogutatakse ja tõdetakse: «Ahaa, sa siis ikka värvid.»

Kuidas näeb teatrit teatrikunstnik ning mida peab tema teatris oluliseks, on võimalik näha täna Tartus algaval teatrifestivalil «Draama 2013», mille kuraatoriks ongi sel korral just Iir Hermeliin.

«Lühidalt öeldes loob kunstnik maailma, mida tegelikult füüsiliselt ei eksisteeri – isehingava makromaailma, mis on, või sageli ka pole, näitemängus kirjas. Kunstnik loob selle maailma koostöös lavastajaga, ta on võrdne partner lavastuse loomisel. Lavastaja lavastab loo näitlejate kaudu, kunstnik lavastab keskkonna kaudu, vormi, värvi, valguse, ja kostüümi kaudu,» võtab Iir Hermeliin kokku lavastuskunstniku töö.

Iir Hermeliin märgib, et me kõik elame disainerite ja arhitektide loodud maailmas ehk kunstnike loodud maailmas. «Lavastuskunstniku loodud maailm on teatraalse maiguga, selline nihkes reaalsusega ruum, kus kõike võib juhtuda, sest seal ei toimi meile tuttavad füüsikareeglid,» toob ta esile erinevuse päris- ja lavamaailma vahel.

Mõni päev enne festivali algust möönis kuraator, et ta tunneb end täpselt samamoodi nagu enne igat suurt ja olulist esietendust – liblikad on kõhus, aga samas ei saa enam midagi teha. «Ootusärevus, uudishimu ja elevus on kõige täpsemad tunded,» kirjeldas ta.

Olete öelnud, et festival on üks nädalapikkune lavastus. Kui festival on mõeldud ühe tervikuna, kas siis peab täiusliku mulje saamiseks vaatama kõiki põhiprogrammi lavastusi?

Kuraatori peaülesanne on leida õiged lood ja panna need omavahel dialoogi, mis moodustaks publikule nädalapikkuse terviku. Muidugi oleks tore, kui kõik näeksid kõike! Aga see poleks vist reaalne. Loomulikult on iga lavastus omaette tervik. Kõik nad mahuvad märksõna «ruumimaagia» alla ehk näitavad seda, mis on minule teatris oluline. Samas avavad kõik lavastused ruumimaagiat natuke erineva nurga alt, nad ei korda üksteist, ent nad mahuvad vist visuaalse teatri mütsi alla.

Kas see tähendab, et tänavu tuleks rohkem tähelepanu pöörata lavastuste visuaalsele poolele?

Pigem soovitan, et kõik oma meeled tuleb hoida lahti. Tegemist ei ole vaese teatriga ja tegemist pole sõnakeskse teatriga. Publik, kes on harjunud nautima teksti ilu, seekord kindlasti ei pettu, aga ta võiks jälgida seda, kuidas sõna on elavaks lavastuseks vormunud lavastaja, kunstniku, helilooja ja valguskunstniku loomingulises koostöös. Festivali teine oluline märksõna ongi loojatevaheline dialoog lavastuse loomisel ehk koostöö.

Milliste põhimõtete alusel sündis põhiprogramm?

Kõik me otsime teatrist elamust. Iga kuraatori ja loomenõukogu esimene ja tegelikult ainus kriteerium on, et lavastus puudutaks hinge. Puudutav teater on pigem saali ja lava vaheline meeleline suhtlus kui ühepoolne kuulde- või vaatemäng. Kui vaadates tekib selline eriline kogemus, siis see on see salapärane ruumimaagia, isehingav mikromaailm, mille osaline ning looja sa publikuna oled. Kõik see kõlab vist väga abstraktselt, kuid tegelikult on see kogemus konkreetne – vaatad etendust ning see habras tervik saali ja lava vahel kas tekib või ei.

Põhiprogrammi lavastused on üsna ruumispetsiifilised. Kui keeruline on maagiat säilitada neid Tartusse tuues?

See on väga keeruline, kuid hea lavastus ei saa päriselt sõltuda uste, stepslite või valamu olemasolust. Lavastusi on võimalik transportida, ainult et eriti ruumispetsiifilised lavastused tuleb tihti lavastaja poolt uuesti uude ruumi asetada. Näiteks lavastatakse Tartus uuesti «Tühermaa», «Bistro Beyond».

VAT Teatri «Tsaar Saltaani» lootsime ka põhiprogrammis näha, aga seda polnud lihtsalt võimalik Tartusse transportida ilma väga pika prooviajata. Samuti oleks soovinud näha lavastusi, mida polnud üleüldse võimalik tuua või taastada, näiteks Von Krahli «Madam Bovary» või VATi «The Black Rider».

Tegelikult on programmis mitu lavastust, mida teatrite mängukavades enam pole: «Tühermaa», «Koera süda», «Bistro Beyond».

Tõsi. Meie festivalipublik on väga privilegeeritud. Mul on hea meel, et ma pole pidanud programmide kokkupanekul kompromissile minema – julgen nii põhiprogrammile kui ka «Särtsule» käe alla panna, tean, et saan ka loomenõukogu eest rääkida.

Nägite aastaga väga palju teatrit. Milline pilt avanes?

Seda on jällegi väga subjektiivne ja keeruline öelda. Palju tehakse tublit, korraliku näitlejatööga teatrit. Tõsi, laadilist erisust on vähe, aga kui midagi erilist leiad, siis seda rõõmustavam. Teatris on järjest rohkem segunenud eri žanrid ja kunstiliigid. See on väga äge, et kaotamata professionaalsust, liidetakse laval teiste kunstialade kogemust.

Silma hakkas, et palju on vaese teatri laadi teatrit, just rahaliselt vaese. Mind ei köida reeglina kunstnikupilguta lavastused, kunstnikutöö all pean silmas kujundlikku mõtlemist.

Minu jaoks pole sõnateatris kõige tähtsam sõnumi edastamise viis. Autoriteater on jällegi väga sõnakeskne, autor kirjutab loo, ta lavastab selle, loob selle ümber kogu visuaalse ja muusikalise maailma, ning reeglina on need maailmad üsna napid, eelkõige sõna kummardavad. Visuaalselt mõtlevast autoriteatri loojast on hea näide Mart Koldits, samuti Ivar Põllu. Nemad on väga ägedad.

Suurt üldistust Eesti teatrist ma siiski ei julgeks teha.

Ütlesite, et palju on tublit teatrit. See kõlab nagu viisakas vorm sõnast «keskpärane».

Kui võtta võrdluseks sport – tunnistan, see on räige võrdlus –, siis spordis on olümpiatulemusi saavutavaid sportlasi vähe. Tipp ongi väga väikene. Eestis on tugev teatriharidus ja see tähendabki, et tublit või kvaliteetset keskmist on palju. Laiem osa publikust, publik, kes käib õhtuti pärast tööd teatris selleks, et oma meelt lahutada või tulla välja argimuredest või osta pilet võlumaailma, naudib head korraliku sõna ja narratiivi keset, tugeval näitlejamängul baseeruvat klassikalist teatrit. Teatriprofessionaalid vajavad elamuse saamiseks natuke enamat. Meie üllatamiseks on vaja rohkem vaeva näha.

Soovin, et teater paneks mind mõtlema, raputaks. Pigem teevad seda piire kompavad, riskivad ja otsingulised lavastused, mis kas üldse ei lähe korda või pakuvad nädalateks mõtlemisainet.

Põhiprogrammi lavastustest on pooled projektiteatri lavastused. Milliseid järeldusi võib sellest teha?

Praegu on paljudes suurtes vanades riigiteatrites äraootav hetk, sest värskelt-värskelt on ametisse asunud uued peanäitejuhid, kelle loomingulisi toimetusi me näeme alles paari aasta pärast. Endlas, Vanemuises, Ugalas, Vene teatris, NUKUs, aga ka Rakveres, kus küll on vana peanäitejuht, kuid uus teatrijuht – kõigis neis teatrites on toimunud sisuline muutus. Hoogne trupivärskendus on toimunud Tallinna Linnateatris, Von Krahlis ja NO99s. Nende noorte ägedamaid lavastusi näeme võib-olla juba järgmisel hooajal. Minu kuraatoriks olemise aeg sattus lihtsalt suurte teatrite mitte väga viljakale hooajale.

Suured teatrid on praegu kuhugi teel, nad on uuenemas, värskenemas. Ootan huviga, mis neis kõigis juhtuma hakkab.

Erilised näitused ruumimaagia paralleelprogrammis

Festivali «Draama 2013» ajaks avatakse Tartus teatrikunsti saladusi paljastav ruumimaagia paralleelprogramm, mille keskmes on lavastuskunstnike töö.

Üks programmi oluline osa on Maret Kukru kureeritav pop-up-kobarnäitus «27». «Tartu linna puistub laiali 27 merekonteinerit ja ehitussoojakut, millest igaüks kehastub ühe lavastuskunstniku ajutiseks, nädalapikkuseks isikunäituseks. «27» on täitsa hull hiidprojekt,» räägib Iir Hermeliin, kelle loomingut näeb koos Liis Eelmaa, Inga Varese, Rosita Raua, Jaanus Laagrikülli jpt töödega vaid nädal aega avatud välknäitusel.

Eesti Rahva Muuseumis aga avatakse maketi- ja kostüüminäitus «Aeg ja ruum», mida saab külastada 1. oktoobrini. Näituse koostamisel on teatrikunstnik Maarja Meeru lähtunud kostüümidest, mida oleks huvitav vaadata nii teatriproffidel kui ka publikul, ja kogunud kokku kunstnike ateljeedest lavamaketid.

«Need näevad nii ägedad välja, nad on nii filigraansed. Nendesse töödesse, mis pole mõeldud publikule näitamiseks, sest need on töövahendid, on pandud kunstniku poolt nii palju hoolt, armastust ja loovust. See on esimene kord, kui lavastuskunstnike makette näidatakse lavastuste kontekstist välja tõstetuna nii suures mahus koos. Kusjuures sellise näituse tegemiseks on viimane aeg, sest tulevikus tehakse makette juba vaid arvutiekraanil 3D-s,» rääkis Meeru.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia dekoraator-butafoori eriala üliõpilaste butafoorianäitust «Puust(?) ja punaseks» näeb samuti vaid festivali ajal Eesti Rahva Muuseumis.

«Draama 2013»

•    Eesti Draamateater, «Kolm õde» – eriline vormiline täpsus, stiilsuse ja mängulustiga boheemlikult lohakas ja tundlik lavalugu.

•    Teater NO99, «Suur õgimine» – performance-teater, laval on lõikavalt kristalne, kompromissitu, ere, habras isiklik maailm.

•    R.A.A.A.M, «Tühermaa» – pimeduses kulgev, hämaruse ja atmosfääri teater.

•    Endla teater, «Hamlet Anderson» – ilus kompromissitu žanriülene autorilavastus.

•    Vene Teater, «Koera süda» – tõeliselt kolmemõõtmeline simultaanlavastus..  

•    VAT Teater, «Faust» – üllatav ja stiilne, kino, muusika, sõna ning pantomiimi sulatav lavastus.

•    Piip ja Tuut Teater, «Bistro Beyond» – sulam füüsilisest objekti- ja nukuteatrist, musta huumoriga vürtsitatud lugu.

•    Vanemuise teater, «Maria Stuarda» – loomingulise meeskonna filigraanne koostöö, tulemuseks võimas ruumiliskihiline tervik.

«Draama 2013» toimub Tartus 2.–8. septembrini, põhiprogrammi kõrval on ka lisaprogramm «Särts».

Täpne kava draama.ee.