Mitu korda ma pean surema, et lõpuks õnnelik olla?

Mart Koldits buda munga Vend Vahindra nahas, kes nägi ühenduslülisid budismi ja muistse taarausu vahel. Foto: R.A.A.A.M

Tuntud biograafialemb Katrin Saukas, kes paar aastat tagasi vormis tekstiks Marie Underi elu ja loome, on seekord valmis saanud vähemalt sama tuumaka, sisutiheda ja multidimensionaalse August Kitzbergi käsitlusega. Ning vähe sellest, nüüd on Saukas oma teksti ka ise lavastada võtnud. Ning tulemus lahvatab Eesti (vähemalt senisest) teatrisuvest kindlasti ereda leegina esile.

Lugu «Tuult tiibadesse!» kõneleb Tuuletallajast, kelle nahas hingestub peaasjalikult August Kitzberg («Ühe vana «Tuuletallaja» noorpõlvemälestused» oli ka Kitzbergi esimene Eestis ilmunud memoriaalteos). Tuuletallaja tahaks jõuda Surnuteriiki, kuid enne seda tuleb tal maa peal veel see hinge painav Libahundi küsimus ära lahendada.

Võtme selleks annavad hinduismi uskumustest tuntud kõigi lindude valitseja Garuda (kes on samal ajal ka buda munk Vend Vahindra) ning Metsalind, kes teatud hetkedel teiseneb libahundiks. Ning ega kirjanik Kitzberg enne needusest vabaks ning üle jõe Nirvaanasse pääse, kui «Libahunt» kaante vahel.

«Tuult tiibadesse!» on kummaline näitemäng, mis loob võõristuse ja nihestuse juba Hüüru mõisa sisenedes – lavapõrandale on tassitud üüratud kivid, nende vahel krõbiseb pruunikas puitlaasturisu, kõlarites kriiskavad kajakad. Õhk on lämbe ja hingamine raske, ilmselt tulenevalt nii temperatuurist väljas kui ka inimeste kontsentratsioonist saalis.

Aga see surutud ja ängistav tunne sobib sinna, tegelikult ju kirjaniku eneseleidmistee valu ja paranoiasid paljastavasse lavateosesse.
Kahinaid tekitas «Tuult tiibadesse!» teatraalide ringkondades juba varem – eelkõige kui kõige ebaharilikuma näitlejate kooseisuga lavastus, mida juba ansambli pärast vaatama sõita tasuks.

Säästuaja teater, nagu tekstilehe algusest loeme – vaid kolm näitlejat mõjuvad suurepärase sümbioosina, igaühel neist on oma aura ja kiiks, mille Saukas on osanud hästi välja tuua ja lavastuse kasuks tööle panna. Vähemalt on säästuajal rõhutud kvantiteedi asemel kvaliteedile.

Kummalisest koosseisust üllatab kõige positiivsemalt Jaak Johanson Tuuletallajana. Pole ka ime, sest 1980ndate lõpus Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juures Merle Karusoo juhitud Laulu- ja Näitemängu Seltskonna liikmena ning kogenud pärimusmuusikuna on nii dokumentaalteater kui ka loomeinimese tuuletallajalik loomus talle üdini tuttavad.

Ole ainult mees ja lenda lavale, ükskõik kas otseselt Kitzbergi või siis metafoorselt sellesama pistriklaste sugukonda kuuluva röövlinnuna, kes vajab eluks lagedaid aasasid, ning kui ränne on alanud, eelistab alati liikuda üksinda.

Ilmselt tänu oma taustale mõjubki Johanson kolmest näitlejast kõige loomulikumana, kehastades laval kogu olemise voolamist ja pidevat liikumist, samas kuhugi kiirustamata. Elina Reinold ja Mart Koldits lisavad sellesse kulgemisse dünaamikat: õrritavad oma maailmadega, kutsuvad sõnaga mängima ja rituaalseid tantse tantsima. Mõlemad kaks avavad aga näitlejatena endas täiesti uue tahu ning astuvad, ehk küll kohati ebakindlalt, aga siiski, rajale, mida mööda tasuks ehk edasigi käia.

Näiteks on huvitav jälgida, kuidas Koldits, kes on ju korduvalt oma huvi idamaise mõtlemise vastu üles näidanud, seda tunnetust nüüd ise laval eesti esimese buda preestri, Põltsamaa lähistelt pärit Vend Vahindra nahas kätte saada üritab. Samuti üllatab Elina Reinold kuumaverelise Libahundina.

Tekstiliselt on lavastus päris paras pähkel, sest sõnakonte visatakse publikusse lugematul hulgal ja kohati väga tiheda rahena. Tuleb meeled ärksad hoida, sest mõttepause ja järeleaitamistunde ei ole.

Samuti on igati tark mõte soetada äärmiselt informatiivne kavaleht ja see kindlasti enne lavastust läbi sirvida, et ajaloo- ja religiooniteadmisi värskendada.
Kogu selles mitmedimensioonilises sitkes kultuuri-, kirjanduse- ja religioonipõimikus jääb peamiseks painajaks ikkagi libahundi temaatika. Kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas temast lahti saada. Väga täpselt võtab lavatuse kokku üks Garuda juhuslikult poetatud fraas: «Näete, ei ole miskit vahet, kas see juhtus kauges minevikus või sekund tagasi.» Öelduna pärast seda, kui Tammeotsa vanaema pajatab ühe nelja põlve taguse libahundi loo, mille tõestuseks veel praegu kahtlane kivi kopliveeres rohus.

Ning seda kivi kartsid Tammeotsa lapsed «Libahundis» kui tuld, ilma et nad isegi oleksid õieti teadnud, miks.
Ehk tulles nüüd tagasi Kolditsa juurde, on lihtne tõmmata paralleeli tema sellekevadise lavakatega tehtud lavastusega «Kummitus masinas» – hirm on see, mis hoiab inimesi tagasi, hirmul on väga palju võimu ning ka väga suured silmad.

Libahundid, kes karja ära vaatavad, öösiti hällist lapsi röövivad ja inimesi ära teevad, jooksevad ringi ka tänapäeval, ainult moodsamates kuubedes. Olles moondunud näiteks kodulaenumakseks, autoliisinguks, õppejõuks koolis, ülemuseks tööl või siis lihtsalt hirmuks selle ees, et meid ei armastata.

Ehk nagu pahvatab Tuuletallaja lavastuses Garudale: «Kus see teie kuradi Nirvaana on? Mitu korda ma pean surema, et õnnelik olla?» Mõistmata, et selleks ei peagi ehk surema. Kui vaid mõtlemist muuta. Tuult tiibadesse!
Järgmised etendused 10.–13. juulini

UUSLAVASTUS

Katrin Saukas «Tuult tiibadesse!»
Lavastaja: Katrin Saukas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Jaak Johanson, Elina Reinold, Mart Koldits
R.A.A.A.M esietendus
27. juunil Hüüru mõisas