Pamela armastus biidirütmis

Siim Holvandus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pamela Des Barres, Rolling Stonesi, Deep Purple'i jt «fänn», jah, mitte just lihtsalt fänn.
Pamela Des Barres, Rolling Stonesi, Deep Purple'i jt «fänn», jah, mitte just lihtsalt fänn. Foto: Corbis/Scanpix

Uus raamat


Pamela Des Barres


«Olen bändiga. Gruupi pihtimus»


Maarja Viljandi 2009






Nüüd ka eesti keeles raamatupoelettidele jõudnud Pamela Des Barres’i autobiograafia  «Olen bändiga. Gruupi pihtimus» tekitas Ameerika Ühendriikides 1987. aastal ilmudes kenakese skandaali. Autorit hakati intiimsuste avameelse kirjeldamise eest kohe võrdlema Anaïs Niniga.



Tänapäeval on Pamela Des Barres (neiupõlves Pamela Ann Miller) arvatavasti maailma tuntuim gruupi. Nende muusikute ümber tiirlevate tüdrukute sisuline olemus on olnud aastaid mõistatus.



Led Zeppelini tuurimänedžer Richard Cole on näiteks väitnud järgmist: «Mingil juhul ei saa neid pidada libudeks. Pigem pakkusid nad kodust kaugel viibivatele briti popmuusikutele kodusoojust ja hellust. Nad ei varastanud, nad olid hoolivad ja usaldusväärsed. Nad polnud lobamokad.»



Pamela ise tunnistab, et tema suurim armastus on kogu elu olnud muusika. Selle armastuse kandiski ta üle muusikutele, eriti biitbändide bassimeestele.



Kuuekümnendate aastate keskel, enne roki kuldajastu saabumist tekkis uusi ansambleid nagu seeni pärast vihma. Väga tõenäoline oli, et sinu koolikaaslasest võib homme või ülehomme saada rokiiidol.



San Francisco hipilinnaosas Haight Ashburys oli igal enesest vähegi lugu pidaval kommuunil oma bänd. Just sellele tõigale oleme võlgu selliste praegu üldtuntud psühhedeeliaansamblite nagu Grateful Dead, Jefferson Airplane, Big Brother & the Holding Company (Janis Joplin) ja paljude teiste tekke.



Pamela käis koolis Los Angeleses ja tema edasises elus mängis suurt rolli vedamine – tema koolivend oli Don van Vlieti (Captain Beefheart) sugulane ja pärast seda, kui too kutsuti onupoja ansamblisse, avanesid ka Pamela ees popstaaride proovi- ning lavataguste ruumide uksed.



Soodne lähtepositsioon


Beefhearti kaudu tutvus muusikahuviline tütarlaps rokimaailma enfent terrible’i Frank Zappaga, kes pani 1968. aastal gruupidest kokku ansambli GTO’s ning produtseeris järgmisel aastal tüdrukute ainukese plaadi  «Permanent Damage» («Jääv kahjustus»), kus pillimeestena tegid kaasa ka Jeff Beck, Rod Stewart, David Jones (Monkees) ja Frank Zappa ise koos paljude oma bändi liikmetega. Allmusic annab plaadile viiest pallist neli ja pool.



Vaevalt on avaldatud teist teost, kus on sellise avameelsusega kirjeldatud teismeliste tüdrukute salasoove, unistusi, hirme.



Pamela Des Barres’i autobiograafia annab lugejale võimalusele heita pilk roki kuldajastu suurkujude lavatagusele elule ja hotellitubades toimunud pidudele.



Tüdrukute suured saladused


Nagu iga naine, igatses Pamelagi pereelu järele ja keskkond, kus ta liikus, määras ära ka tema võimalikud abikaasakandidaadid, kelle hulka kuulusid ka Nick St Nichols (Steppenwolf) ja Chris Hillman (Byrds, Flying Burrito Brothers).



Kestvamad suhted olid Pamelal Jimmy Page’iga, kes otsustas viimasel hetkel Eric Claptonilt üle löödud Maureeni kasuks, ja «Miami Vice’i» staari Don Johnsoniga.


Suhetes viimasega sai saatuslikuks 14-aastase Melanie Griffithi lavale ilmumine, aga ka Keith Moonilt saadud ja Donile edasi antud tripper.



Pamela oli abielus ansambli Silverhead solisti ja filminäitleja Michael Des Barres’iga, neil on ühine poeg Nicholas.



Lisaks kirjeldatule on talt ilmunud veel kolm raamatut: «Let’s Spend the Night Together» (rokimuusade ja supergruupide lavatagused saladused), «Rock Bottom» (muusikalise Babüloni pahupool) ja  «Take Another Little Piece of My Heart» (gruupi saab täiskasvanuks), ta teeb kaastööd ajakirjadele ning annab loova kirjutamise tunde.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles