Lihtne lugu kuulsast röövlist

Igihaljas Johnny Depp mängib noorelt tapetud 30ndate Ameerika rahvavaenlast number üks, John Dillingeri. Foto: Kaader filmist

Johnny Depp (46) tegi oma viimase aja headele karakterrollidele (Jack Sparrow, Willy Wonka jt Edward Scissorhandsi võtmes ja tasemel sooritused) vahelduseks tõsise töö 30ndate alguse Suure Depressiooni aegse USA rahvavaenlasena number üks: John Dillingerina (1903–1934). Michael Manni «Populaarsed vaenlased» (Public Enemies) on ajastutruu hüperrealistlik teos, milles detailid on esil ja suur plaan aeg-ajalt kannatab.

Olime äsja perega nädala Pariisis. Terve linn, eriti muidugi lõputud metrookäigud, olid filmi eelreklaamina Johnny Deppi, Christian Bale’i ja naispeaosatäitja Marion Cotillardi suuri plakateid täis. Kuna Depp ja Bale kuuluvad mu lemmiknäitlejate hulka, tekkis küsimus, et kas on hea film.

Nüüd olen filmi näinud, aga vastust ei ole. Vaatamist ei kahetse, kõik oli viimase peal, lõpustseen liigutab, aga saalist väljudes pani õlgu kehitama. Miks? Ma ei tea, miks.

Paigas pildikeel

Ärge pange lehte veel põlema, arutame ikka enne asjad läbi. Mis on ajastutruudus? Selge, et 30ndad ei tohi olla väga värvilised, sest seda kümnendit mäletame kollakate postkaartide ja mustvalgete säbruliste filmide järgi ja selle filtri kaudu kujutame võib-olla isegi 30ndatest rääkivate raamatute tegevust selliseis toones ette. Paigas! Pildikeel on täpselt 30ndad, see ei olegi tähtis, et ilmselt oli elu siis sama värviline nagu praegu.

Öised kaadrid on nagu läbi nende roheliste pimeduseprillide, see on äge, sest prožektoritega ülevalgustatud metsaalune, kus politsei pätte taga ajab, ei oleks kindlasti ehe, ometi on just sellist ülevalgustatust moekas ameerika filmis palju. Valgusemehele kaksteist punkti.

Hüperrealism, nii hakati halastamatut objektiivsust kunstis nimetama alles 60ndail, film aga räägib 30ndatest, aga mis siis, küllap juba toona purskas veri kähku ja lompidena ning automaatpüssid tärisesid kõikesummutavalt.

See on tegelikult õige, sest ehkki Depp mängib Dillingeri pigem sümpaatseks, ei ole film pangaröövlit heroiseerinud ega ilustanud. Vägivald linateoses on toores ja jõhker ja sellesuunalised kaadrid ei näita ka meeleheitel politseinikke kõige kenamast küljest.

Operaatoritöö on selline moodsalt ebamugav, taaruv kaamera sõidab kõigele otse sisse, paari sentimeetri kaugusele, klaustrofoobikutel tekib kindlasti filmi vaadates kehv tunne, ruumi ei jää, õhku ei jää, kõik on vahetult in-your-face, su näos kinni, olgu selleks inimnina või püstolipäästik. Mida see meile annab? Efekti. Mida see meilt võtab? Ülevaate. Film ei pea olema funktsionaalne, eks ole, see on siiski kunst.

Näos-kinni-kaamera

Näos-kinni-kaamera kisub näitlejad emotsionaalselt alasti, näkku ei tohi jääda Johnny Deppi ega William Blake’i ega Jack Sparrow’d. See peab olema John Dillinger, iga millimeetrine näoliigutus on mitme meetri suuruselt üle ekraani. Depp ja Chicago korrakaitsjate boss ehk Christian Bale tegid oma kangelased lõpuni ära, samas üle pakkumata. Samas ma vaatan päris-Dillingeri fotosid, on ikka morda.

Michael Mann («Miami Vice», «Heat», «The Aviator» jne) on vormis, «Populaarsed vaenlased» on kunstiline tervik. Ja kui oli kohati ebamugav vaadata, ju on siis hea film.

Uus film
«Populaarsed vaenlased», USA
Režissöör Michael Mann
Osades Johnny Depp, Christian Bale
Kobarkinos 10. juulist